05-07-2011, 03:41 PM
Kui senine mõttevahetus siin foorumis MB600 teemal keskendus peamiselt selle auto tehnilistele külgedele, siis nüüd on teema läinud filosoofilisemaks. Tõepoolest, mida MB600 autona kehastas uuena ja mis on MB600 roll tänapäeval - klassikalise autona?
Iga auto jätab kasutaja poolt ümbritsevatele inimestele endast mingi mulje. Väga oluline on siinkohal analüüsida MB600 poolt jäetavat muljet kahes erinevas ajastus: millise mulje jättis see auto uuena ja millise jätab tänapäeval klassikuna. Vaataks MB600 rolli ühiskonnas kõigepealt omas ajastus, kui ta oli uus ja seejärel tänapäeva kontekstis.
MB600 oli auto, mida kliendid ostsid uuest peast peaaegu eranditult ainult ühel eesmärgil: kasutamiseks esindusautona. MB600 ei ostnud reeglina ükski klient kasutamiseks pereautona, hobiautona, igapäevaseks sõitmiseks või mistahes muul põhjusel. (Kindlasti oli mõni kollektsionäär, kes ostis MB600 oma garaaži lihtsalt seisma ülejäänud autokollektsiooni osana, kuid need olid üksikud erandid.) MB600 loodi absoluutse tipptaseme esindusautoks. Seda autot osteti uuest peast prestiiži ja välimuse pärast. Klientide jaoks, kes said ise valida, milline tipptaseme esindusauto osta, oli turu kõige ülemises otsas ainult kaks autot, mida sai raha eest osta: MB600 ja Rolls-Royce Phantom V/VI. Phantomi ja MB600 klientuur teatud osas kattus, kuid oli ka erinevusi. 1960/70-ndatel iseseisvunud Aafrika riigipead põhimõtteliselt vältisid endiste kolooniatena inglise autosid - nemad ostsid seepärast omale MB600-sid. Ameerikas oli omaette klientuur, kes oleks võinud osta MB600, aga ostsid põhimõtteliselt mitte-Saksa päritolu autosid - juudid - ja ostsid seepärast Rolls-Royce Phantomeid.
Sotsiaalse hierarhia tipus olevad inimesed pidid mitmetes riikides valima üksnes kodumaise toodangu vahel. Denisi poolt välja toodud MB600 võrdlus Cadillac Eldorado Brougham’iga on omas ajastus asjakohane, sest ka nimetatud Cadillaci osteti muu hulgas riigipeadele esindusautoks. USA presidendid on alati sõitnud Ameerika autotoodangu lipulaevadega – välismaise autoga sõitmine ei tulnud siis ja ei tule tänapäevalgi kõne alla. President Dwight Eisenhower sõitis minu mäletamist mööda just selle Cadillaci ringitehtud versiooniga. Kennedy sõitis Lincoln Continentali tugevalt ümberehitatud versiooniga. Prantsuse riigpea sõitis Citroen SM Chaproniga ja Facel Vega Excellence'iga. Hiina riigpea sõitis Hong Qi'ga, NSVL-i riigipead ja mitmete satelliitriikide (Kuuba, Rumeenia jt.) juhid sõitsid ZiL'iga. Seega võib öelda, et MB600 konkureeris uuena riigipeade garaažides selliste autodega nagu Cadillac, Lincoln, ZiL, Hong Qi, Rolls-Royce ja ... Citroen. Samas on selge, et esindusautode hierarhia tipus olid MB600 kogu tootmistsükli vältel üksnes MB600 Rolls-Royce Phantom. Kõik teised autod olid esindusväärtuse poolest allpool. Esindusväärtus oli uue MB600 klientide jaoks ainus väärtus.
Milline on kunagiste tippesindusautode funktsioon tänapäeval? Mitukümmend aastat vanad MB600, Rolls-Royce Phantom, ZiL ja Hong Qi kõlbavad endiselt tippesindusfunktsiooni täitma sama hästi kui uuest peast. Putin kasutab vahel 1960-ndate aastate ZiL 111, hiina riigipead sõidavad Hong Qi-ga, Inglise kuninganna sõidab Rolls-Royce Phantom VI-ga ja väga paljude riikide juhid sõidavad kõige pidulikumatel puhkudel MB600-ga. Tore on muidugi see, et MB600 on oma esindusväärtuse täielikult säilitanud - samuti nagu R-R Phantom V/VI, ZiL ja Hong Qi. Aastate jooksul on MB600-le juurde tulnud kollektsiooniväärtus - seda autot ostavad kollektsionäärid, kellel on ülejäänud Mercedesed juba angaaris olemas. Kahjuks on MB600, ZiL-i, Hong Qi, FV Excellence'i väärtus hobiautona nullilähedane. 1960/70-ndate aastate Cadillac ja Lincoln on suurema osa oma esindusväärtusest kaotanud, kuid Lincoln Continental 4 on väärtuslik hobiauto ja arvatavasti ka Cadillac Eldorado Brougham. Pulmasõitudeks nad siiani sobivad. Võrdluseks - minu 1982.a. Moskvitšil oli väga väike esindusväärtus, aga mõne pulmasõidu kõlbas temaga uuest peast siiski teha. Tänaseks on Moskvitši esindusväärtus null, kuid tal on mingi väärtus hobiautona. Inimene, kes tänapäeval ostab MB600 W100 mistahes muul eesmärgil kui esindusautoks või kollektsiooni osaks, suure tõenäosusega pettub.
Aga - nagu öeldi Top Gear'is - kui te olite 1960/70-ndatel endast vähegi lugupidav despoot, oli teil vähemalt üks MB600 garaažis olemas.
MB600 tehnilisest küljest veel täpsustuseks nii palju, et minu teada oli M100 mootor ainult W116 450SEL 6,9 peal kuivkarteriga, sest MB600 mootor ei oleks 450SEL-i madalama kapoti alla ära mahtunud. Kuivkarter võimaldas mootori kõrgust kärpida.
Üks huvitav kõrvalmärkus veel. MB600 oli minu teada viimane Daimler-Benz'i mudel, millele oli võimalik tehasest lisavarustusena tellida täpselt pakiruumi sobiv nahast kohvrite komplekt reisimise jaoks. Pealesõjaaegsetest Mercedestest pakuti kohvritekomplekti teadaolevalt veel ainult Adenauerile ja W198-le.
Iga auto jätab kasutaja poolt ümbritsevatele inimestele endast mingi mulje. Väga oluline on siinkohal analüüsida MB600 poolt jäetavat muljet kahes erinevas ajastus: millise mulje jättis see auto uuena ja millise jätab tänapäeval klassikuna. Vaataks MB600 rolli ühiskonnas kõigepealt omas ajastus, kui ta oli uus ja seejärel tänapäeva kontekstis.
MB600 oli auto, mida kliendid ostsid uuest peast peaaegu eranditult ainult ühel eesmärgil: kasutamiseks esindusautona. MB600 ei ostnud reeglina ükski klient kasutamiseks pereautona, hobiautona, igapäevaseks sõitmiseks või mistahes muul põhjusel. (Kindlasti oli mõni kollektsionäär, kes ostis MB600 oma garaaži lihtsalt seisma ülejäänud autokollektsiooni osana, kuid need olid üksikud erandid.) MB600 loodi absoluutse tipptaseme esindusautoks. Seda autot osteti uuest peast prestiiži ja välimuse pärast. Klientide jaoks, kes said ise valida, milline tipptaseme esindusauto osta, oli turu kõige ülemises otsas ainult kaks autot, mida sai raha eest osta: MB600 ja Rolls-Royce Phantom V/VI. Phantomi ja MB600 klientuur teatud osas kattus, kuid oli ka erinevusi. 1960/70-ndatel iseseisvunud Aafrika riigipead põhimõtteliselt vältisid endiste kolooniatena inglise autosid - nemad ostsid seepärast omale MB600-sid. Ameerikas oli omaette klientuur, kes oleks võinud osta MB600, aga ostsid põhimõtteliselt mitte-Saksa päritolu autosid - juudid - ja ostsid seepärast Rolls-Royce Phantomeid.
Sotsiaalse hierarhia tipus olevad inimesed pidid mitmetes riikides valima üksnes kodumaise toodangu vahel. Denisi poolt välja toodud MB600 võrdlus Cadillac Eldorado Brougham’iga on omas ajastus asjakohane, sest ka nimetatud Cadillaci osteti muu hulgas riigipeadele esindusautoks. USA presidendid on alati sõitnud Ameerika autotoodangu lipulaevadega – välismaise autoga sõitmine ei tulnud siis ja ei tule tänapäevalgi kõne alla. President Dwight Eisenhower sõitis minu mäletamist mööda just selle Cadillaci ringitehtud versiooniga. Kennedy sõitis Lincoln Continentali tugevalt ümberehitatud versiooniga. Prantsuse riigpea sõitis Citroen SM Chaproniga ja Facel Vega Excellence'iga. Hiina riigpea sõitis Hong Qi'ga, NSVL-i riigipead ja mitmete satelliitriikide (Kuuba, Rumeenia jt.) juhid sõitsid ZiL'iga. Seega võib öelda, et MB600 konkureeris uuena riigipeade garaažides selliste autodega nagu Cadillac, Lincoln, ZiL, Hong Qi, Rolls-Royce ja ... Citroen. Samas on selge, et esindusautode hierarhia tipus olid MB600 kogu tootmistsükli vältel üksnes MB600 Rolls-Royce Phantom. Kõik teised autod olid esindusväärtuse poolest allpool. Esindusväärtus oli uue MB600 klientide jaoks ainus väärtus.
Milline on kunagiste tippesindusautode funktsioon tänapäeval? Mitukümmend aastat vanad MB600, Rolls-Royce Phantom, ZiL ja Hong Qi kõlbavad endiselt tippesindusfunktsiooni täitma sama hästi kui uuest peast. Putin kasutab vahel 1960-ndate aastate ZiL 111, hiina riigipead sõidavad Hong Qi-ga, Inglise kuninganna sõidab Rolls-Royce Phantom VI-ga ja väga paljude riikide juhid sõidavad kõige pidulikumatel puhkudel MB600-ga. Tore on muidugi see, et MB600 on oma esindusväärtuse täielikult säilitanud - samuti nagu R-R Phantom V/VI, ZiL ja Hong Qi. Aastate jooksul on MB600-le juurde tulnud kollektsiooniväärtus - seda autot ostavad kollektsionäärid, kellel on ülejäänud Mercedesed juba angaaris olemas. Kahjuks on MB600, ZiL-i, Hong Qi, FV Excellence'i väärtus hobiautona nullilähedane. 1960/70-ndate aastate Cadillac ja Lincoln on suurema osa oma esindusväärtusest kaotanud, kuid Lincoln Continental 4 on väärtuslik hobiauto ja arvatavasti ka Cadillac Eldorado Brougham. Pulmasõitudeks nad siiani sobivad. Võrdluseks - minu 1982.a. Moskvitšil oli väga väike esindusväärtus, aga mõne pulmasõidu kõlbas temaga uuest peast siiski teha. Tänaseks on Moskvitši esindusväärtus null, kuid tal on mingi väärtus hobiautona. Inimene, kes tänapäeval ostab MB600 W100 mistahes muul eesmärgil kui esindusautoks või kollektsiooni osaks, suure tõenäosusega pettub.
Aga - nagu öeldi Top Gear'is - kui te olite 1960/70-ndatel endast vähegi lugupidav despoot, oli teil vähemalt üks MB600 garaažis olemas.
MB600 tehnilisest küljest veel täpsustuseks nii palju, et minu teada oli M100 mootor ainult W116 450SEL 6,9 peal kuivkarteriga, sest MB600 mootor ei oleks 450SEL-i madalama kapoti alla ära mahtunud. Kuivkarter võimaldas mootori kõrgust kärpida.
Üks huvitav kõrvalmärkus veel. MB600 oli minu teada viimane Daimler-Benz'i mudel, millele oli võimalik tehasest lisavarustusena tellida täpselt pakiruumi sobiv nahast kohvrite komplekt reisimise jaoks. Pealesõjaaegsetest Mercedestest pakuti kohvritekomplekti teadaolevalt veel ainult Adenauerile ja W198-le.