20-05-2010, 03:27 PM
Tehnilist vaseliini enam nii naljalt saada ei ole, ta on küll nõukaaegne asi, aga sõjatehnikas kasutusel olnud, mis peab hea olema. Koosneb parafiinist ja peale kandmisel peab teda kuumutama. 9kg ämber maksab erimellis vistist kuskil 300,- ligidale, saab seda toppida ka suruõhu püstolisse mis on eelnevalt kuumutatud või ehitada spets asi, et asi torru ära ei hanguks. Tehnilisel vaseliinil on ka määrivad omadused, ta minuarust ei sobi liikuvate osade vahele, näiteks rattakoobastesse, aga küljekarpidesse on suht hea ja odav kraam, samas kuumutamisel teab igaüks kuidas parafiin käitub, läheb vedelaks kui vesi, seega jookseb see maru hästi keevituskohtade vahele, näiteks kohad kuhu on plekk pleki peale pandud. Muidugi külma plekiga kokku puutudes hakkab ta ka kohe tahkuma, aga kuumapuhuriga saad seda hiljem edasi ajada nii palju kui soovi on. Põhja alla ja rattakoobastesse on hea see dinitroli masteks, sest ta kuivab ära. Kuigi sai just testitud, kas nädal aega seisnud muruniiduki põhi peab sellele vastu, siis see muru peseb selle ikkagi suures koguses maha, kui autol logarid peal on, ei ole see asi nii valus kuna niiduk teeb ikka maru kõvad pöörded.
Keevituspunkt on soovitavav sirgemaks käiata, värv ja siis ikkagi peale ja uurded kuhu parajalt värv just ei jõua (seda juhtub punktimise puhul alati), siis sinna midagi peale, kere hermeetik, masteks või kasvõi tehn. vaseliin, et koht jääks välistingimuste poolt kahjustamata, ei pääseks sinna ei kondents ega ka õhu koostis. Väiksemad keevituskohad on ka tavaliselt ikka pidevkeevitusega tehtud, jääb tugevam ja kui maha käiad ei saa nagu arugi, et midagi tehtud on, samas kui auke ei jäta, siis seda parem kaitse on.
Ma 124 ehitust ei tea, aga tal on tehtud konstruktsioon ilmselt samamoodi, kere krundiga üle käidud, kerehermeetik igalepoole keevituskohtadesse ja nurkadesse kuna keevitusega lisatakse rauale süsinikku mis panebki selle roostetama, siis need kohad on tähtsad.
Happekrundi põhimõtet ma nii uurinud ei olegi, tuleb selle kohtagi uurida, aga suured autotegijad on seda ikka kasutanud halja pleki puhul. Kruntvärvis võiks olla midagi, mis tõrjub roostet, on igasugu korrostoppe jne, mis peaksid sisaldama endas kas pliid või muud ainet et rooste seda enne rauda kahjustaks, muidugi reageerib see plii ära ja plekk hakkab ikka roostetama, kuigi läheb tunduvalt kauem aega.
Mismõttes vedrude pealt roostes? Muidu on vedrud ka tavaliselt värvitud ja saavad kõvat maantekihti, aga see et ta elastne on, siis värvimine on talle suhteliselt lühiajaline kaitse, jälle mikromõrad mis toovad kaasa koorumise ja muu sellise kammajaa, lisatöö.
Neid mastekseid ja kraami on jälle igasuguseid erinevaid, erinevate firmade ja nimede omi. Dinitroli purk maksis viimane kord ostes 108,- liiter ja sellega mökerdab hulka plekki üle. Valgas on üks maru hea pood, seal oskab mees rääkida kuhu miski asi käib, mis on kuhu hea ja terve pood on värvidest keretöömaterjalideni välja. Plekki ja sellist seal küll ei ole, aga määrdeaineid on küll igast sordist.
Kunagi kui mossemehed ja ülejäänud rääkisid siin, et parim autole on õli, siis see on natuke vale jutt. Ta on küll hea, aga õli on liiga voolav asi. Voolavuse vastu tehti kunagi omast arust kõvat nippi, võeti üks kalts või päris mitu kohe ja leotati neid nõrgumiseni vana mootoriõli sees ja siis topiti karbid seda kaltsu täis, et nüüd peab hea saama... Viga on see, et õli valgub välja ja kuiv kalts on maru hea niiskust omaks võtma, jälle roostetas kui soorebane.
Keevituspunkt on soovitavav sirgemaks käiata, värv ja siis ikkagi peale ja uurded kuhu parajalt värv just ei jõua (seda juhtub punktimise puhul alati), siis sinna midagi peale, kere hermeetik, masteks või kasvõi tehn. vaseliin, et koht jääks välistingimuste poolt kahjustamata, ei pääseks sinna ei kondents ega ka õhu koostis. Väiksemad keevituskohad on ka tavaliselt ikka pidevkeevitusega tehtud, jääb tugevam ja kui maha käiad ei saa nagu arugi, et midagi tehtud on, samas kui auke ei jäta, siis seda parem kaitse on.
Ma 124 ehitust ei tea, aga tal on tehtud konstruktsioon ilmselt samamoodi, kere krundiga üle käidud, kerehermeetik igalepoole keevituskohtadesse ja nurkadesse kuna keevitusega lisatakse rauale süsinikku mis panebki selle roostetama, siis need kohad on tähtsad.
Happekrundi põhimõtet ma nii uurinud ei olegi, tuleb selle kohtagi uurida, aga suured autotegijad on seda ikka kasutanud halja pleki puhul. Kruntvärvis võiks olla midagi, mis tõrjub roostet, on igasugu korrostoppe jne, mis peaksid sisaldama endas kas pliid või muud ainet et rooste seda enne rauda kahjustaks, muidugi reageerib see plii ära ja plekk hakkab ikka roostetama, kuigi läheb tunduvalt kauem aega.
Mismõttes vedrude pealt roostes? Muidu on vedrud ka tavaliselt värvitud ja saavad kõvat maantekihti, aga see et ta elastne on, siis värvimine on talle suhteliselt lühiajaline kaitse, jälle mikromõrad mis toovad kaasa koorumise ja muu sellise kammajaa, lisatöö.
Neid mastekseid ja kraami on jälle igasuguseid erinevaid, erinevate firmade ja nimede omi. Dinitroli purk maksis viimane kord ostes 108,- liiter ja sellega mökerdab hulka plekki üle. Valgas on üks maru hea pood, seal oskab mees rääkida kuhu miski asi käib, mis on kuhu hea ja terve pood on värvidest keretöömaterjalideni välja. Plekki ja sellist seal küll ei ole, aga määrdeaineid on küll igast sordist.
Kunagi kui mossemehed ja ülejäänud rääkisid siin, et parim autole on õli, siis see on natuke vale jutt. Ta on küll hea, aga õli on liiga voolav asi. Voolavuse vastu tehti kunagi omast arust kõvat nippi, võeti üks kalts või päris mitu kohe ja leotati neid nõrgumiseni vana mootoriõli sees ja siis topiti karbid seda kaltsu täis, et nüüd peab hea saama... Viga on see, et õli valgub välja ja kuiv kalts on maru hea niiskust omaks võtma, jälle roostetas kui soorebane.