24-03-2010, 10:40 PM
Copy-paste ühest foorumist 
NB! Sisaldab siivutusi!
mäletan, et ühel päeval otsisin oma koledale sõbrannale naistepäevaks mingit lille ühest kauplusest, kuid kuna aeg oli hiline ja ma olin just töölt tulnud, kibelesin koju ja mõtlesin omaette, et mis sellest lillest ikka osta, eelmine kord ju ka ei ostnud, siis oli natuke mossitamist, aga varsti ununes asi ära ja noh, ega neiu siis ise ka mingi eriline väärtus pole, et teda kinni hoida... sellegipoolest olen iseloomult üsna armukade ja pigem sellepärast, et muretsen oma ego pärast.
kui hakkasin kodu poole juba jõudma, nägin koduaknas valgust ja kahe inimese varju, mis kiiresti üle kardinate siia-sinna libisesid. olin rabatud, sest tavaliselt jõudis mu tüdruk enne mind koju ja jäi mind ootama, kuid ma ei osanud kuidagi mõistatada, kes see teine temaga ühes olla võis.
arg luuser nagu ma olin, ei julgenud ma kohe üles tormata vaid mõtlesin pisut eemal sündmuste edasist käiku jälgida, või täpsemini olin nõutu ja ei teadnud, mida teha.. lõpuks aga kustutati tuli kardinate taga hoopis ära mingil põhjusel mõjus see mulle rusuvalt ja ängistavalt. kas oli põhjus teadmatuses või siis mingis rusuvas eelaimuses.
lõpuks otsustasin, et lähen ja katsun vargsi selgusele jõuda, milles asi. ei uskunud, et tüdruk mind petta oleks võinud, kuna teadis ta ju, et tulen peagi koju tagasi. see julgustas mind ja otsustasin trepist üles joosta, kui kuulsin äkki samme ja mind haaras kabuhirm, sest tundsin ära oma tüdruku edvistava naeru ja mingi tundmatu noormehe baritoni. millegipärast turgatas kohe pähe pilt, et neiu petab mind kena kepivennaga ja mind haaras senitundmatu kiivus, mille algpõhjus vist peitus endiselt minu haavatud egos - selline inetu tüdruk mingi kepivennaga koos!?
jooksin tagasi õue ja peitsin end puu taha, kui majast ilmusidki minu tüdruk ühe tõeliselt kena noormehe saatel. nad naersid lõbustasti ja mul hakkas südame ümbert pitsitama. mingis hullusehoos mõtlesin, et lähen nende juurde ja nõuan julgelt selgust, kuid mind pidurdas hirm võimaliku alanduse ees, sest oli ju noormees minust ligi kaks korda suurem ja kogu stseen oleks väga naeruväärse mulje jätnud. hammustasin kibedustundega huulde. käis läbi mõte, et oli mulle sellist naist üldse vaja, nüüd seisan silmitsi sellise olukorraga, kus pean ennast kui mees tõestama. aga minus ju polnud meest, oli möku ainult.
siis äkki turgatas pähe, et äkki on noormees hoopis mu tüdruku vend või kauge sugulane, kurat teab, kõik on ju võimalik. see idee turgutas mind pisut.
tüdruk ja noormees olid nende mõtiskluste aegu lõbusalt vesteldes autoni jalutanud ja istusid nüüd sisse, mina aga hiilisin lähemale mingi arusaamatu loomusunni ajel, tahtsin piiluda või midagi sellist, ise ka ei andnud endale oma tegudest aru. siis äkki märkasin, et nad suudlevad ja noormees oli mu tüdruku mantli tal juba poolenisti maha kiskunud ja nüüd liikus ta käsi julgelt tüdruku pluusi alla, mudis rindu jms. mõtlesin, et huvitav, mind polnud tema rinnad kunagi erilist huvi pakkunud, olid need ju väiksed ja nirud teised, tavaliselt üritasin ise kohe asja juurde asuda, seni, kui veel kõva püsis. siin aga tundus võõras noormees hoopis kirglikum ja mul hakkasid seda nähes kõrvad armukadedusest huugama - asi, mida ma seni kogenud polnud.
siis torkasin autol kummid läbi ja hiilisn salaja tuppa, kuid võidujoovastus läks peagi üle, kuna tüdruk polnud süüa teinud. istusin lihtsalt köögis, ei julgenud lampigi põlema panna - äkki saavad aru, et mina kummi tühjaks torkasingi.
siis otsustasin uuesti välja joosta ja teeselda, nagu oleks alles töölt koju tulnud. läksin toast välja, keerasin ukse lukku ja hiilisin jälle välja, püüdes autot vältida. eemalt nägin, et neiu ja noormees polnud läbitorgatud kummi märganudki, auto lihtsalt võnkus jõulises rütmis üles alla. ilmselt olid ametis, raisad.
siis tegin, nagu tuleks koju, läksin auto lähedalt mööda, lootuses, et naine ehmatab ära või midagi sellist, aga nad ei märganud mind. siis läksin trepist üles, süütasin toas lambi ja piilusin kardinate vahelt, mis edasi saab. midagi ei saanud. mind hakkas nälg näpistama ja lootsin, et naine ikka tuleb mõne aja pärast koju tagasi.
päris kaua pidin ootama. lõpuks kuulsin, et paarike tuleb trepist üles ja noormees veel lõugas, et mingi v*tunägu oli kummid läbi torganud. kui ta minu neiule ukse avas, siis istusin kohe ukse vastas köögis ja vahtisin mõlemale trotslikult otsa. poiss oli päris kenake, ma olin oma naist arvesse võttes päris üllatunud. valitses vaikus, siis tegin suu lahti ja küsisin, et miks süüa pole ja et kellega mul on au. nii tüdruk kui tüüp olid närvis, minu kohalolek häiris neid ja see tegi mulle päris siirast rõõmu. aga mulle vastuseid andmata hakkasid nad autost rääkima, mingitest pättidest ja tüüp ütles, et kui selle vääraka kätte saab, kes seda tegi, siis lööb raisa maha. tundsin, et muutun järjest väiksemaks, vaiksemaks ja lõpuks jäin päris väikese halli hiirekesena kööginurka vaikselt istuma, sest äkki tundus mitte ainult tundmatu noormees, vaid ka mu tüdruk palju suuremate, võimsamate, ohtlikumatena kui kunagi varem. nad nagu ei märganudki mind ja see ängistas mind, tundsin, et mu hiirekõrvad huugavad ja ma läksin näost halliks. tüüp ei vaadanud minu poolegi, mu tüdruk ei teinud minust väljagi ja ajasid lihtsalt juttu, noormees istus toolil laua taga, mu tüdruk aga toetus vastu pliiti. mingi aja pärast hakkasid nad flirtima, tüdruk libistas oma jalga koketeerivalt mööda noormehe lihaselist säärt, mõlemad naeratasid kavalalt ja äkki haaras tüüp mu tüdruku endale sülle ja viis meie magamistuppa..
olin ramatud. istusin mõnda aega köögis ja vahtisin enda ette. olin nälja päris ära unustanud. magamistoast aga hakkas kostma mõnuohkeid ja -oigeid.
võtsin oma mütsi, panin riided selga, läksin magamistoa ukse taha, et midagi trotslikku oma naisele öelda, kuid kuuldes raugeid häälitsusi jätsin asja sinnapaika, surusin hambad häbis ja lootusetusetundes kokku, panin välisukse tasakesi enda järel kinni ja läksin pimedasse talveöösse. lund sadas räitsakatena mulle näkku aga ma ei tundnud midagi, mõtlesin, et joon ennast kuskil täis aga polnud sedatüüpi mees. koju jääda ei julgenud, polnud kuskil magadagi.
nüüd olen kaks aastat juba üksildane nohik ja elul pole naiseta vigagi. kuidagi arranzheerisime asjad omavahel ära ja sain vähemalt rösteri endale. nüüd aga elan vanemate juures ja mul on arvuti ja oma tuba
NB! Sisaldab siivutusi!
mäletan, et ühel päeval otsisin oma koledale sõbrannale naistepäevaks mingit lille ühest kauplusest, kuid kuna aeg oli hiline ja ma olin just töölt tulnud, kibelesin koju ja mõtlesin omaette, et mis sellest lillest ikka osta, eelmine kord ju ka ei ostnud, siis oli natuke mossitamist, aga varsti ununes asi ära ja noh, ega neiu siis ise ka mingi eriline väärtus pole, et teda kinni hoida... sellegipoolest olen iseloomult üsna armukade ja pigem sellepärast, et muretsen oma ego pärast.
kui hakkasin kodu poole juba jõudma, nägin koduaknas valgust ja kahe inimese varju, mis kiiresti üle kardinate siia-sinna libisesid. olin rabatud, sest tavaliselt jõudis mu tüdruk enne mind koju ja jäi mind ootama, kuid ma ei osanud kuidagi mõistatada, kes see teine temaga ühes olla võis.
arg luuser nagu ma olin, ei julgenud ma kohe üles tormata vaid mõtlesin pisut eemal sündmuste edasist käiku jälgida, või täpsemini olin nõutu ja ei teadnud, mida teha.. lõpuks aga kustutati tuli kardinate taga hoopis ära mingil põhjusel mõjus see mulle rusuvalt ja ängistavalt. kas oli põhjus teadmatuses või siis mingis rusuvas eelaimuses.
lõpuks otsustasin, et lähen ja katsun vargsi selgusele jõuda, milles asi. ei uskunud, et tüdruk mind petta oleks võinud, kuna teadis ta ju, et tulen peagi koju tagasi. see julgustas mind ja otsustasin trepist üles joosta, kui kuulsin äkki samme ja mind haaras kabuhirm, sest tundsin ära oma tüdruku edvistava naeru ja mingi tundmatu noormehe baritoni. millegipärast turgatas kohe pähe pilt, et neiu petab mind kena kepivennaga ja mind haaras senitundmatu kiivus, mille algpõhjus vist peitus endiselt minu haavatud egos - selline inetu tüdruk mingi kepivennaga koos!?
jooksin tagasi õue ja peitsin end puu taha, kui majast ilmusidki minu tüdruk ühe tõeliselt kena noormehe saatel. nad naersid lõbustasti ja mul hakkas südame ümbert pitsitama. mingis hullusehoos mõtlesin, et lähen nende juurde ja nõuan julgelt selgust, kuid mind pidurdas hirm võimaliku alanduse ees, sest oli ju noormees minust ligi kaks korda suurem ja kogu stseen oleks väga naeruväärse mulje jätnud. hammustasin kibedustundega huulde. käis läbi mõte, et oli mulle sellist naist üldse vaja, nüüd seisan silmitsi sellise olukorraga, kus pean ennast kui mees tõestama. aga minus ju polnud meest, oli möku ainult.
siis äkki turgatas pähe, et äkki on noormees hoopis mu tüdruku vend või kauge sugulane, kurat teab, kõik on ju võimalik. see idee turgutas mind pisut.
tüdruk ja noormees olid nende mõtiskluste aegu lõbusalt vesteldes autoni jalutanud ja istusid nüüd sisse, mina aga hiilisin lähemale mingi arusaamatu loomusunni ajel, tahtsin piiluda või midagi sellist, ise ka ei andnud endale oma tegudest aru. siis äkki märkasin, et nad suudlevad ja noormees oli mu tüdruku mantli tal juba poolenisti maha kiskunud ja nüüd liikus ta käsi julgelt tüdruku pluusi alla, mudis rindu jms. mõtlesin, et huvitav, mind polnud tema rinnad kunagi erilist huvi pakkunud, olid need ju väiksed ja nirud teised, tavaliselt üritasin ise kohe asja juurde asuda, seni, kui veel kõva püsis. siin aga tundus võõras noormees hoopis kirglikum ja mul hakkasid seda nähes kõrvad armukadedusest huugama - asi, mida ma seni kogenud polnud.
siis torkasin autol kummid läbi ja hiilisn salaja tuppa, kuid võidujoovastus läks peagi üle, kuna tüdruk polnud süüa teinud. istusin lihtsalt köögis, ei julgenud lampigi põlema panna - äkki saavad aru, et mina kummi tühjaks torkasingi.
siis otsustasin uuesti välja joosta ja teeselda, nagu oleks alles töölt koju tulnud. läksin toast välja, keerasin ukse lukku ja hiilisin jälle välja, püüdes autot vältida. eemalt nägin, et neiu ja noormees polnud läbitorgatud kummi märganudki, auto lihtsalt võnkus jõulises rütmis üles alla. ilmselt olid ametis, raisad.
siis tegin, nagu tuleks koju, läksin auto lähedalt mööda, lootuses, et naine ehmatab ära või midagi sellist, aga nad ei märganud mind. siis läksin trepist üles, süütasin toas lambi ja piilusin kardinate vahelt, mis edasi saab. midagi ei saanud. mind hakkas nälg näpistama ja lootsin, et naine ikka tuleb mõne aja pärast koju tagasi.
päris kaua pidin ootama. lõpuks kuulsin, et paarike tuleb trepist üles ja noormees veel lõugas, et mingi v*tunägu oli kummid läbi torganud. kui ta minu neiule ukse avas, siis istusin kohe ukse vastas köögis ja vahtisin mõlemale trotslikult otsa. poiss oli päris kenake, ma olin oma naist arvesse võttes päris üllatunud. valitses vaikus, siis tegin suu lahti ja küsisin, et miks süüa pole ja et kellega mul on au. nii tüdruk kui tüüp olid närvis, minu kohalolek häiris neid ja see tegi mulle päris siirast rõõmu. aga mulle vastuseid andmata hakkasid nad autost rääkima, mingitest pättidest ja tüüp ütles, et kui selle vääraka kätte saab, kes seda tegi, siis lööb raisa maha. tundsin, et muutun järjest väiksemaks, vaiksemaks ja lõpuks jäin päris väikese halli hiirekesena kööginurka vaikselt istuma, sest äkki tundus mitte ainult tundmatu noormees, vaid ka mu tüdruk palju suuremate, võimsamate, ohtlikumatena kui kunagi varem. nad nagu ei märganudki mind ja see ängistas mind, tundsin, et mu hiirekõrvad huugavad ja ma läksin näost halliks. tüüp ei vaadanud minu poolegi, mu tüdruk ei teinud minust väljagi ja ajasid lihtsalt juttu, noormees istus toolil laua taga, mu tüdruk aga toetus vastu pliiti. mingi aja pärast hakkasid nad flirtima, tüdruk libistas oma jalga koketeerivalt mööda noormehe lihaselist säärt, mõlemad naeratasid kavalalt ja äkki haaras tüüp mu tüdruku endale sülle ja viis meie magamistuppa..
olin ramatud. istusin mõnda aega köögis ja vahtisin enda ette. olin nälja päris ära unustanud. magamistoast aga hakkas kostma mõnuohkeid ja -oigeid.
võtsin oma mütsi, panin riided selga, läksin magamistoa ukse taha, et midagi trotslikku oma naisele öelda, kuid kuuldes raugeid häälitsusi jätsin asja sinnapaika, surusin hambad häbis ja lootusetusetundes kokku, panin välisukse tasakesi enda järel kinni ja läksin pimedasse talveöösse. lund sadas räitsakatena mulle näkku aga ma ei tundnud midagi, mõtlesin, et joon ennast kuskil täis aga polnud sedatüüpi mees. koju jääda ei julgenud, polnud kuskil magadagi.
nüüd olen kaks aastat juba üksildane nohik ja elul pole naiseta vigagi. kuidagi arranzheerisime asjad omavahel ära ja sain vähemalt rösteri endale. nüüd aga elan vanemate juures ja mul on arvuti ja oma tuba
Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
