30-07-2009, 03:48 PM
Mõni kuu tagasi käis foorumist läbi pakkumine sõidukoolituses osalemiseks. Ma ei tea kui paljud veel soovi avaldasid kuid igatahes anti mulle võimalus ennast Daimleri kulul koolitada. Ööbimiseks oli ****+ hotell mis oli väga super.
Esimesel päeval peale tervitus sööki/jooki sõidutati meid bussiga Untertürkheimi (Mersude kodu) tehase juurde. Samas asub ka muuseum ning nende kõige vanem testirada. Viimane oligi sihtkohaks. Vahetasime bussi, sest see mis toimuma hakkas vajas spetsiaalset bussijuhti ning ka masinat. Erinevaid radu oli kokku vist 15. Kogupikkusega umbes samapalju kilomeetreid. Huvitava fakitna jäi meelde, et 1500 sõidukiga ning 3000 pealise personaliga viiakse üle maailma läbi 40 miljonit kilomeetrit testimisi – ja seda iga aasta. Ka sellel samal platsil oli ikka parajalt siblimist. Erinevad bussid, sõidukad, rekkad. Päris kõiki radasid ei tutvustatud kuid erinevaid „halbasid teeolusid“ näidati küll. Hoiatus (kõvasti kinni hoida ning pead vastu naabrit mitte ära lüüa) oli igati asjakohane. Õõtsumine, värin, vibra, löökaugud jne jne – iga sellise teekatte jaoks oli oma rada. Isegi külgtuule lõik oli. Seejärel tehti peatus ja lasti meid bussis välja, et kaasreisijatena ka 3 sõidumasinat ära proovida (GL420, E kupee 500, S500 4 matic). Juhid olid võrdlemisi nooremapoolsed(ca 25a ).
Kõiksugu trikke mängiti ette – küll ESP maas külglibisemist (360 kraadi) kui 200 km/h kihutamist, sekka veel mäkketõusu (60 %) ja kuumaastiku läbimist (viimaseid tõsi ainult GL mudeliga). Lisaks oli ka veel niiöelda tõusva seinaga kurv kust ca 70-90 km/h auto päris viltu olles läbi sõideti.
Lõpetuseks veelkord bussi ning kõige julmemad tingimused saidki kohe tulema. Paraja hooga sõideti 30 % langusest läbi nii et tagumised rattad peaaegu maast lahti käisid. Päris lõpetuseks tõmmati bussile 120 km/h sisse ning sõideti kõverkurvi (steilkurve) 2,5 g raskusjõudu ning ca 70 kraadi viltu olek reisibussiga oli paras kogemus või siis pigem elamus. Loomulikult teenis bussijuht aplausi joovastute saatel ära.
Seejärel mindi muuseumi kus kiirkorras (ca 1 tund) tehti ekskursioon. Mõned head faktid mis meelde jäid: kuna kogu ruumis pole uksi, siis tuletõrje nõudeid tavalisest täita ei saaks – sellepärast on muuseumi keskel suur tühi ruum kus suitsu ära tõmbamiseks on üleval otsas sisuliselt reaktiivmootor, samal ajal kui küljepealt puhuvad mitukümmend ava värsket õhku. Tulemuseks Guinessi rekordite raamatus 45 m kõrgune tehis tornaado mida sellega teha saavutatakse. Kuna kogu kompleks on niivärd keeruline, siis sellist maja ei olnuks võimalik veel 7-8 a tagasi ehitada. Arvutite võimsusest jäi väheseks, et kogu staatika ära rehkendada. Kes muuseumis käinud märkab(s) võibolla , et poste praktiliselt polegi, kuid ometigi seisab see 4500 tonnine betoontümakas koos oma mitme korrusega koos. Lahenduseks on kaldus olevad põrandad mis ise ennast mingi imega üleval hoiavad. Igatahes pidi maja mass ikka tohutu olema, võrreldes samasuurte objektidega.
Kuna E klass on kuum sõna, siis loogilise jätkuna suundutigi spetsiaalsele E klassi tutvustavasse saali. Kohal oli ka üks disainereid kes poole tunnise kõnega tutvustas kogu protsessi kuidas asi mõttest nüüdseks reaalsuseks on küpsenud. Väga huvitav oli detailide kohta infot teada. See mis tavavaatajale tundub mõtetu ja lollus on tegelikult väga pikk aerodünaamika, valmistutehnoloogia inseneride ja disainerite töö tulemus.
Pidulik õhtusöök koos väga ohtra veiniojadega ja gruppidesse jagamine lõpetas päeva.
Hommikul suund vana lennuraja poole. Ahjaa enne seda paigaldati veel kõigile soovijatele südame töö jälgimise süsteem. Peale ummikutes seismist ja ootamist paistsid lõpuks ilusad 15 kaunitari mis meie (30 inimest) kätte anti. Erinevate mootorite (alates 2 liitristest diislitest kuni V8 mootoriteni) ning varustusastmetega, C,E, C kupee, SLK, SL, CL ,S, GLK olid rehvide põletuseks valmis.
Kogu üritus oli jagatud 6 ossa. Prooviti kõikvõimalikke slaalomeid, põdrateste, reavahetust, libeda rada jne. Lõpetuseks isegi veel väikene ringrada koos ajavõtu ning võistlusmomendina. Positiivne oli see, et keegi ei teinud halba nägu kui tutika S või CL ümber pööramiseks ESP maha võtsid ja konkreetselt täiega talda andsid. Üks pidev kummide ulgumine käis kogu see päev. Kes soovi sai ka veel arstidel lasta enda kallal mitmeid „katseid“ läbi viia. Südame monitooring, lihaste mõõtmine jne.
Üldiselt jättis E avantgarde väga hea sportliku mulje, samuti SLK 350 lihtsalt lõikas kurve. Oma raskuse ja kõrguse kohta võib ka GLK-le kiidusõnu lisada. SL mudeliga oli lihtsalt lõbus sõita, kuid suure raskuse ning võimsa mootori tõttu oli ESP varmas sekkuma.
Kuna vanusevahe oli kogu seltskonnas väga suur, siis võiski arvata, et pigem oli koolitus suunatud tavainimesele keerulistes situatsioonides toime tulemiseks. Paljud inimesed ei julge ju pidurit asfaldil põhja vajutada ning samal ajal täiega rooli keerata. Ise oleks muidugi veel sportlikumat ning rohkem kurvide läbimise tehnika õpetamist oodanud, aga rahule jään sellegipoolest. Head tuttavad ning uued kontaktid jäävad seda üritust meenutama.
Rohkem pilte SIIN
Kui kellegil on tulevikus võimalik veel sellel üritusel osaleda, siis andku kindlasti minna. Super head söögid, rohkelt veini ja muud kraami ning hea seltkond Mercedeste seltsis tasuvad ennast kuhjaga ära. Ilmselt on võimalus ka mitu inimest ühest klubist saata, ning ka tõlki suudavad nad organiseerida. Näiteks 4 prantsuse vanaisale oli üks vanaema kohe pealt verbaalseks abiliseks mõeldud (tõlk siis, mitte see mida mõtlete); sama lugu oli Kreeka noormeestega – neilegi oli kohapealt kreeka tõlk otsistud.
Järgmisel päeval otustasin tagasi sõita ja ka minu jaoks Mekasse sisse pöörata
. Päiksepaisteline ilm, väikesed külad, sile asfalt ning hulganisti rahulikult siblivad ratturid juhatasid mind Affalterbachi. Selle kogu (peaaegu väljasurnud) olustiku keskel avanes äkitselt stoilise rahuga seisvad luksauto oma hõbedastes, hallides, mustades ning valgetes toonides. Olin jõudnud „pühamusse“ – AMG tehase juurde. Kuna oli pühapäev siis sisse ma loomulikult ei pääsenud, kuid nähes hunnikud „põletatud“ rehve, läikivaid torukollektoreid ning nende ees kümnete ja külnete kaupa numbrikombinatsioone 32, 55, 63, 65 võttis et pea silma märjaks
Ürituse lõpetas muidgi ÜÜBER ise – tehase taga nurgas ilutses HWA AG. Mnjah veel kõrgem samm MB maailmas on ainult F1 mootorid. Tegin foto ja istusin oma 2 liitrisesse vabalthingavasse tagasi ning hakkasin koos kahe vastandliku enesetundega – hea et ära nägin, kuid kahju et nii vähe viibisin- kodu poole sõitma.
Esimesel päeval peale tervitus sööki/jooki sõidutati meid bussiga Untertürkheimi (Mersude kodu) tehase juurde. Samas asub ka muuseum ning nende kõige vanem testirada. Viimane oligi sihtkohaks. Vahetasime bussi, sest see mis toimuma hakkas vajas spetsiaalset bussijuhti ning ka masinat. Erinevaid radu oli kokku vist 15. Kogupikkusega umbes samapalju kilomeetreid. Huvitava fakitna jäi meelde, et 1500 sõidukiga ning 3000 pealise personaliga viiakse üle maailma läbi 40 miljonit kilomeetrit testimisi – ja seda iga aasta. Ka sellel samal platsil oli ikka parajalt siblimist. Erinevad bussid, sõidukad, rekkad. Päris kõiki radasid ei tutvustatud kuid erinevaid „halbasid teeolusid“ näidati küll. Hoiatus (kõvasti kinni hoida ning pead vastu naabrit mitte ära lüüa) oli igati asjakohane. Õõtsumine, värin, vibra, löökaugud jne jne – iga sellise teekatte jaoks oli oma rada. Isegi külgtuule lõik oli. Seejärel tehti peatus ja lasti meid bussis välja, et kaasreisijatena ka 3 sõidumasinat ära proovida (GL420, E kupee 500, S500 4 matic). Juhid olid võrdlemisi nooremapoolsed(ca 25a ).
Kõiksugu trikke mängiti ette – küll ESP maas külglibisemist (360 kraadi) kui 200 km/h kihutamist, sekka veel mäkketõusu (60 %) ja kuumaastiku läbimist (viimaseid tõsi ainult GL mudeliga). Lisaks oli ka veel niiöelda tõusva seinaga kurv kust ca 70-90 km/h auto päris viltu olles läbi sõideti.
Lõpetuseks veelkord bussi ning kõige julmemad tingimused saidki kohe tulema. Paraja hooga sõideti 30 % langusest läbi nii et tagumised rattad peaaegu maast lahti käisid. Päris lõpetuseks tõmmati bussile 120 km/h sisse ning sõideti kõverkurvi (steilkurve) 2,5 g raskusjõudu ning ca 70 kraadi viltu olek reisibussiga oli paras kogemus või siis pigem elamus. Loomulikult teenis bussijuht aplausi joovastute saatel ära.
Seejärel mindi muuseumi kus kiirkorras (ca 1 tund) tehti ekskursioon. Mõned head faktid mis meelde jäid: kuna kogu ruumis pole uksi, siis tuletõrje nõudeid tavalisest täita ei saaks – sellepärast on muuseumi keskel suur tühi ruum kus suitsu ära tõmbamiseks on üleval otsas sisuliselt reaktiivmootor, samal ajal kui küljepealt puhuvad mitukümmend ava värsket õhku. Tulemuseks Guinessi rekordite raamatus 45 m kõrgune tehis tornaado mida sellega teha saavutatakse. Kuna kogu kompleks on niivärd keeruline, siis sellist maja ei olnuks võimalik veel 7-8 a tagasi ehitada. Arvutite võimsusest jäi väheseks, et kogu staatika ära rehkendada. Kes muuseumis käinud märkab(s) võibolla , et poste praktiliselt polegi, kuid ometigi seisab see 4500 tonnine betoontümakas koos oma mitme korrusega koos. Lahenduseks on kaldus olevad põrandad mis ise ennast mingi imega üleval hoiavad. Igatahes pidi maja mass ikka tohutu olema, võrreldes samasuurte objektidega.
Kuna E klass on kuum sõna, siis loogilise jätkuna suundutigi spetsiaalsele E klassi tutvustavasse saali. Kohal oli ka üks disainereid kes poole tunnise kõnega tutvustas kogu protsessi kuidas asi mõttest nüüdseks reaalsuseks on küpsenud. Väga huvitav oli detailide kohta infot teada. See mis tavavaatajale tundub mõtetu ja lollus on tegelikult väga pikk aerodünaamika, valmistutehnoloogia inseneride ja disainerite töö tulemus.
Pidulik õhtusöök koos väga ohtra veiniojadega ja gruppidesse jagamine lõpetas päeva.
Hommikul suund vana lennuraja poole. Ahjaa enne seda paigaldati veel kõigile soovijatele südame töö jälgimise süsteem. Peale ummikutes seismist ja ootamist paistsid lõpuks ilusad 15 kaunitari mis meie (30 inimest) kätte anti. Erinevate mootorite (alates 2 liitristest diislitest kuni V8 mootoriteni) ning varustusastmetega, C,E, C kupee, SLK, SL, CL ,S, GLK olid rehvide põletuseks valmis.
Kogu üritus oli jagatud 6 ossa. Prooviti kõikvõimalikke slaalomeid, põdrateste, reavahetust, libeda rada jne. Lõpetuseks isegi veel väikene ringrada koos ajavõtu ning võistlusmomendina. Positiivne oli see, et keegi ei teinud halba nägu kui tutika S või CL ümber pööramiseks ESP maha võtsid ja konkreetselt täiega talda andsid. Üks pidev kummide ulgumine käis kogu see päev. Kes soovi sai ka veel arstidel lasta enda kallal mitmeid „katseid“ läbi viia. Südame monitooring, lihaste mõõtmine jne.
Üldiselt jättis E avantgarde väga hea sportliku mulje, samuti SLK 350 lihtsalt lõikas kurve. Oma raskuse ja kõrguse kohta võib ka GLK-le kiidusõnu lisada. SL mudeliga oli lihtsalt lõbus sõita, kuid suure raskuse ning võimsa mootori tõttu oli ESP varmas sekkuma.
Kuna vanusevahe oli kogu seltskonnas väga suur, siis võiski arvata, et pigem oli koolitus suunatud tavainimesele keerulistes situatsioonides toime tulemiseks. Paljud inimesed ei julge ju pidurit asfaldil põhja vajutada ning samal ajal täiega rooli keerata. Ise oleks muidugi veel sportlikumat ning rohkem kurvide läbimise tehnika õpetamist oodanud, aga rahule jään sellegipoolest. Head tuttavad ning uued kontaktid jäävad seda üritust meenutama.
Rohkem pilte SIIN
Kui kellegil on tulevikus võimalik veel sellel üritusel osaleda, siis andku kindlasti minna. Super head söögid, rohkelt veini ja muud kraami ning hea seltkond Mercedeste seltsis tasuvad ennast kuhjaga ära. Ilmselt on võimalus ka mitu inimest ühest klubist saata, ning ka tõlki suudavad nad organiseerida. Näiteks 4 prantsuse vanaisale oli üks vanaema kohe pealt verbaalseks abiliseks mõeldud (tõlk siis, mitte see mida mõtlete); sama lugu oli Kreeka noormeestega – neilegi oli kohapealt kreeka tõlk otsistud.
Järgmisel päeval otustasin tagasi sõita ja ka minu jaoks Mekasse sisse pöörata
. Päiksepaisteline ilm, väikesed külad, sile asfalt ning hulganisti rahulikult siblivad ratturid juhatasid mind Affalterbachi. Selle kogu (peaaegu väljasurnud) olustiku keskel avanes äkitselt stoilise rahuga seisvad luksauto oma hõbedastes, hallides, mustades ning valgetes toonides. Olin jõudnud „pühamusse“ – AMG tehase juurde. Kuna oli pühapäev siis sisse ma loomulikult ei pääsenud, kuid nähes hunnikud „põletatud“ rehve, läikivaid torukollektoreid ning nende ees kümnete ja külnete kaupa numbrikombinatsioone 32, 55, 63, 65 võttis et pea silma märjaks Ürituse lõpetas muidgi ÜÜBER ise – tehase taga nurgas ilutses HWA AG. Mnjah veel kõrgem samm MB maailmas on ainult F1 mootorid. Tegin foto ja istusin oma 2 liitrisesse vabalthingavasse tagasi ning hakkasin koos kahe vastandliku enesetundega – hea et ära nägin, kuid kahju et nii vähe viibisin- kodu poole sõitma.
Päris vaha oleks ju SEL neile anda ja tagasi saades omada vanat s-klassi uue tehnikaga
