Milline oli Sinu kõige ohtlikum olukord liikluses? Kuidas selles lahendasid?

[Sulo]

.......looomulikult kui see oli võimalik!!!!

Ehk on see teema hea neile kes peaksid kunagi teiega sattuma sarnasesse situatsiooni!!!

Andke minna mehed

[taadu]

Sõites Karpaatidest läbi Moldova Odessa poole vana M401-ga jäi vana MAZ pikal/pikal tõusul jalgu. Näitas paremat suunda ja ma siis midagi mõtlemata keerasin kohe temast mööduma. Oo õudust - vastu tuli mäest alla Kamaz ja mul jäi ainuke võimalus Maz haagise alla (tegemist oli vene aegse kahe tündriga jahupütiga) ennast peita. Nii ma siis laveerisin haagise all kuni Kamaz minust mööda lendas. Kui siis ükskord seima jäin olin oma pool tundi sõiduvõimetu ja vaid jalad ja käed värisesid ning kõnevõime oli ka kadunud. Läks õnneks! Enam ei usalda kellegi ees sõitva masina märguandeid.

[kalacompany]

Sõites igapäev tallinna kesklinnas hommikust õhtuni siis polegi muud kui ohtlikud olukorrad ja nende lahendamised Tartu maanteest ma parem ei räägigi seal peabki mööda kraaviperve sõitma kui ellu tahad jääda .

[marko600]

mul viskas külje ette. lahendasin nii et panin matsu.

[secman]

Sõites igapäev tallinna kesklinnas hommikust õhtuni siis polegi muud kui ohtlikud olukorrad ja nende lahendamised Tartu maanteest ma parem ei räägigi seal peabki mööda kraaviperve sõitma kui ellu tahad jääda .

kas sa mujal kui Tallinnas või Tartu maanteel sõitnud ei olegi käi korra ära ja näed,et Tallinna liiklus on vägagi ok,alustuseks kõlbab kasvõi Riia...

[Ester]

No jah. Eks ole minagi ehmatava kogemuse osaliseks saanud. Ise olin selle juhtumises täiesti süüdi. Õigemini minu noorus ja uljameelsus. Pärast kevadist lubade saamist, panin oma kaitseingli kohe suvel täiega proovile. Olin Saksamaal ning seal ei nõutud minult 70 km kiirusepiirangu jälgimist ning eks seda ma ära kasutasingi. Kurvilisel teel õhtusel ajal ei olnud kogemusteta juhil 120 km kiiruse valik Corollal õige valik.  Tean ja mäletan, et kõik, mis toimus, toimus ülihelikiirusel – tundsin autorataste all teeperva killustiku krudinat, korra nägin jämedat puutüve autotulede valguses ning siis taas teed….Hetke pärast olin auto seisma saanud ning tõdesin, et olen siiski teeservas, peale täielikku piruetti. Pärast pooletunnist seismist teeperva peal jätkas teekonda mu sõber.
See sündmus on mul siiani selgelt silmade ees nagu oleks see juhtunud alles eile. Vaatamata sellele, et midagi füüsiliselt kellegagi ei juhtunud, on mul jätkuvalt selgelt meeles, et selle planeeritud lühikese ning ohutu sõidu ajal ei olnud mu sõbral turvavööd peal!!!
See on õnneks ainuke kord, kui olen tagantjärele pidanud tõdema, et ei valinud õiget sõidukiirust ning ei arvestanud teiste liiklejatega.
Ning õnneks kellegi teise eksimuse pärast liikluses pole ka kannatada saanud. Loodame, et see nii jääbki

[kalacompany]

Sõites igapäev tallinna kesklinnas hommikust õhtuni siis polegi muud kui ohtlikud olukorrad ja nende lahendamised Tartu maanteest ma parem ei räägigi seal peabki mööda kraaviperve sõitma kui ellu tahad jääda .

kas sa mujal kui Tallinnas või Tartu maanteel sõitnud ei olegi käi korra ära ja näed,et Tallinna liiklus on vägagi ok,alustuseks kõlbab kasvõi Riia...

Kui aus olla siis ega ise pole mujal roolis olnud jah va. pohjamaad aga sealne liiklus on isegi liiga korralik .

[Ardo]

No jah. Eks ole minagi ehmatava kogemuse osaliseks saanud. Ise olin selle juhtumises täiesti süüdi. Õigemini minu noorus ja uljameelsus. Pärast kevadist lubade saamist, panin oma kaitseingli kohe suvel täiega proovile. Olin Saksamaal ning seal ei nõutud minult 70 km kiirusepiirangu jälgimist ning eks seda ma ära kasutasingi. Kurvilisel teel õhtusel ajal ei olnud kogemusteta juhil 120 km kiiruse valik Corollal õige valik.  Tean ja mäletan, et kõik, mis toimus, toimus ülihelikiirusel – tundsin autorataste all teeperva killustiku krudinat, korra nägin jämedat puutüve autotulede valguses ning siis taas teed….Hetke pärast olin auto seisma saanud ning tõdesin, et olen siiski teeservas, peale täielikku piruetti. Pärast pooletunnist seismist teeperva peal jätkas teekonda mu sõber.
See sündmus on mul siiani selgelt silmade ees nagu oleks see juhtunud alles eile. Vaatamata sellele, et midagi füüsiliselt kellegagi ei juhtunud, on mul jätkuvalt selgelt meeles, et selle planeeritud lühikese ning ohutu sõidu ajal ei olnud mu sõbral turvavööd peal!!!
See on õnneks ainuke kord, kui olen tagantjärele pidanud tõdema, et ei valinud õiget sõidukiirust ning ei arvestanud teiste liiklejatega.
Ning õnneks kellegi teise eksimuse pärast liikluses pole ka kannatada saanud. Loodame, et see nii jääbki

ENdal ka üks Corolla piinamiseks ja need viskavadgi jube lihtsasti külje ette. Ise olin ka parajasti mootori seadistust testimas kui kruusa teepeal pidurdadest ka kohe perse ette lendas ja kraavi kimasin kiirus oli ka nii ca 100-120. ENdal polnud kriimugi ainult autost oli kahju. 2 nädalat läks meestel aega, tõmati kere sirgeks, uus radikas, auto ja keevitati uued talad ette reguleeriti sild ja corolla lippap jälle
AA jah pidurid olid paigast ära ja selles ka tagajärg.

[lumeleopard]

Minu kõige ohtlikum olukord oli Tartus, Pepleri ja Vanemuise ristmikul, kus tahtsin teha vasakpööret Pepleri tänavale suunaga Riia tänava suunas. Nähtavus vasakule puudus, sest Pepleri ühika ees pargivad mingisugused ennast märgile vaatamata ristmikule liiga lähedale. Tundus, et vasakult kedagi ei tule ja hakkasin liikuma. Järsku lähenes aga mulle suure kiirusega mingi Toyota Avensis, mis andis ainult signaali. Minu reaktsioon oli tugev vajutus gaasipedaalile, et Avensise eest ära saada. Seejuures oleksin peaaegu saanud veel paugu paremalt, kuhu oli tekkinud mingi Honda Civic. See vähemalt pidurdas. Selle äkksööstuga oleks ma peaaegu sõitnud otsa jalakäijale, keda ma õnneks viimasel hetkel märkasin ja kelle nina eest ma läbi vastassuunavööndi läbi tormasin. Pärast seda väldin ma seda ristmikku ja üldse vasakpöördeid peateele niipalju kui see võimalik on, sest pigem sõidetakse sind ja ennast sodiks kui peateele vahele lastakse...

[hents99]

Kusjuures omal ajal oli Vanemuise/Pepleri tänava ristmik päris õnnetusterohke koht. Iga nädal juhtus vähemalt üks liiklusõnnetus, liialdamata. Elasin ise sealsamas, olen isegi akna peal juhuslikult olles pealt õnnetust pealt näinud.

Aga see selleks.

[väikemees]

See hetk oli Rootsis, palju tõuse ja langusi. Oli teelõik kus kiirus pidevalt vaheldus, minu ees veoauto. Loomulikult oli tänu veoauto kiirendusvõimele tekkinud pikem kolonn ja otsustasin möödasõidu teha. Kiirus oli just läinud 90nelt 60nele ja tundus sobiv 60 alas see möödumine teha, kuna mootoriks oli 1,6 ja koorem peal. Sirge tee oma tõusude ja langustega, umbes 1km kauguselt paisitsid vastusõitva auto tuled. Meie vahele jääv teelõik oli aga täiesti "pime ala". Rahulikult siis 5 käiguga möödasõitu tegema... Ja siis see tuli, vaevalt olin jõudnud veoautost mööduda. Järmine hetk oli kui vastutuleva autoga oli vahe paar sekundit ja rool käis väga kiiresti paremale. Tunne oli, et kui vastusõitvas autos oleks keegi ajalehte lugenud, siis oleks näinud mina ka seda lugeda.
Kuna aga Eestist, siis ei saanud ju sinna veoauto ette enam passima jääda.
On teisigi ja ka tagajärgedega õnnetusi olnud. Rootsis juhtunule isegi ei mõtle, kuigi seal oleks võinud elu jätta. Külglibisemisse sattudes on aega tegutseda pikalt, seal oli aga ainult üks võimalus ja paar sekundit.

Üks viimasemaid tobedusi mis olen teinud juhtus Norras. Viaduktilt mahasõit ja loomulikult ees veoauto jälle. Kuigi seda 2realist teed on mitu korda sõidetud, siis tookord arvasin miskipärast, et tegemist on 4realisega... Rahulikult siis möödasõidul jälle, kui äkki vastutulevad autod hakkasid tegema äkkpidurdusi ja kõvasti kraavi poole kalduma... Siis oli küll häbi.

[lumeleopard]

Pepleri-Vanemuise ristmiku peaks tegema samaliigiliseks, kiirusepiirang 30 km/h ei teeks ka halba... Siis oleks seal Riia tn suunas natukenegi lihtsam vasakpööret teha. Pärast seda peaaegu-pauku läksin ma alati Pepleri ühika hoovist välja paremale ja Akadeemia tn kaudu Riia tänavale

[Panica]

Pepleri-Vanemuise ristmiku peaks tegema samaliigiliseks, kiirusepiirang 30 km/h ei teeks ka halba... Siis oleks seal Riia tn suunas natukenegi lihtsam vasakpööret teha. Pärast seda peaaegu-pauku läksin ma alati Pepleri ühika hoovist välja paremale ja Akadeemia tn kaudu Riia tänavale

Sõidan ka sellelt ristilt läbi 2 või 4 korda päevas, on küll olukordasid tekkinud. Just ühika ette pargitud autode pärast... Teine "meeldiv väljasõit" on Vanemuise eest, poole mäe pealt, eriti kui on etendus ja terve mäekülg autosid busse täis pargitud. Seal peaks täitsa olema vastas mäenõlval peegel. Samuti Struvelt Vanemuise tänavale. Täiesti pimedad väljakeeramised, sest autod ette pargitud.

[voodoo]

kõige ohtlikum olukord on ikka tavaliselt see, mis norm. lahendust ei leia ehk siis pakun et igaüks on korra mingi kõksu pannud...

[Ester]

kõige ohtlikum olukord on ikka tavaliselt see, mis norm. lahendust ei leia ehk siis pakun et igaüks on korra mingi kõksu pannud...

Iga ohtlik olukord ei lõpe alati kõksuga, õnneks, kuid meelde jääb olukord veel pikaks ajaks....

...ise olen veel tänu...kõksudest pääsenud

[Harry]

Huvitav teema. Mõtlen, et tooks ta esile taas. Mõneti tore lugeda teiste kogemustest, et kasvõi mõneks ajaks enda suhtumist muuta. Aga panustan siis teistele hirmu tekitamisele ka kaasa.

Ütlen ette ära, et kõiki detaile ma ei taha avaldada, eelkõige millal ma need kogemused läbi olen elanud ja kui vana ma olin..

1) Kõige hirmutavam olukord oli mul Yamaha 600se bikeiga. Vihma sajas, mis oli suht tavaline tollal ajal. Sõitsin suhteliselt kohalikul teel, võrdlemisi pime ka ja palju liiklust. Ees kulges mingi veok, mis mind tohutult muidugi häiris. Vaatasin, et eest kedagi ei tule, mis bikei seljas tähendab, et kusagilt kaugelt keegi tuleb.. kuid kuna mul oli rohkem KW, kui mu ema autol, siis sellised olukorrad mind väga ei kõigutanud. Hakkasin mööduma ja välja tuli, et veok, millest ma mööda sõidan.. ei suvatsega oma kiirust vähendada ning ees tulev veok tuli arvatavasti kiiremini kui 90kmph. Kuna see oli õrn kurv, pimedas, siis pean tunnistama et eksisin vastutuleva veoki kiiruse tunnetamisega. Kuna padukas hakkas just siis, kui ma olin juba veoki taha pugenud, nii et ma ei osanud ka antud olukorras juhitavust hinnata. Seega kui olin juba vastas suunas, siis tundsin kuidas esimesel rattal pole üldse pidamist.. Kuigi kummid olid head, siis padukaga ja hilisügisese külmaga.. no pole midagi lihtsalt teha. Õrn kurv ka, peab kallutama. Esipidur oli äsja hooldatud, seda näppida ei julgenud, tõmbab veel käest ära. Tagumine tõmbab külglibisemisse.. siduriga kaotan pidavuse üldse. Tõmbasin siis instinktist gaasi juurde ja tõmbasin nii võimalikult keskele kuis sain. Kusagil 85-95mph (mul kmph olid nii väikselt kirjutatud, et ma neid ei näinud kunagi.), kui kahe rekka vahelt läbi sõitsin, üks minev ja teine tulev. Läks õnneks tol ööl, algul lihtsalt hingasin kiiremini ja mõtlesin noh.. ikka juhtub. Tõelik shokk jõudis kohale alles siis, kui sihtkohta jõudsin ja ratalt maha kukkusin. Põlved lihtsalt ei kandnud. Lebasin seal pikali, pillisin nagu väike laps ja vihma sajas kiivi visiirile. Kuni sõber tuppa lohistas. Pm, ma veidi veel sõitsin taga, kuid see sügis jäi ka viimaseks, sest talvel hakkasin halbu unenägusi nägema ja pm. kui on pakutud, et näe võta ja sõida.. Siis mina pm. ühegi baigi otsa ei roni enam kunagi. Eks selle riistaga sai veelgi nalja, kuid, kui baigiga sõidad ja vererõhku üles ei tao, siis sõidad valesti! Käna ma igatahes käisin taga, kuid õnneks madalal kiirusel

2) Oli üks Mitsubishi Eclipse, mis KW ja vanus ära jaotades, oli minu jaoks arvatavasti liiga palju. Natukene enne Võrut siis, kus mõnusad teed, tõmbasin 200 täpselt ümmarguselt sisse, kui mäest alla sõites järsku keset orgu seisab mingi haagisega vend, kellel ohutuled vilkusid. Tõmbasin pidurid peale, kuid vastast tuli terve hunnik autosi vastu.. Pidurdasin kõigest väest, kuid see ainult halvendas juhitavust ning 140 peal panin gaasi jälle peale ja möödusin paremalt. Muidugi väga ohtlik olukord, kuid 140ga ei tahtnud ei vastassuuna autole sisse panna, ega ka eriti sellele treilerile. Oht oli, et keegi vastast liikuv sõiduk, keerab ise vasakule.. kuid see oli vähemalt lootus. Sain ilusti õnneks mööda..kuid enam ma selle autoga nii palju kangutada ei julgenud. Noored inimesed on ikka lollid küll, ükskõik kui targad nad momendil ennast tunnevad. Auto küll päris ront polnud, eks võibolla see mind päästiski, rondiga oleks arvatavasti juhitavuse kaotanud.

3) See küll juhtus oma hoovis ja omal algatusel, kuid ühe vana Ladaga sai palju nalja. Nimelt sai pandud sinna 5l kütusepaak ja vähe kütust. Turvapuur oli sees ja sumps oli tühjaks löödud Üritasime meelega üle katuse käia.. mis ka õnnestus, kuid paraku isetehtud "eriti turvalised" rakkmed ei tõmmanud piisavalt alla, vaid ainult ette.. Nii et ma libisesin sealt vastu katust. Pea sai korralikult ära löödud ja korraks oli hirm, et seljaga on mingi jama.. kuid see sai lihtslat põrutada. Väga ebameeldiv kogemus tegelikult, loodan, et seda rohkem üleelama ei pea.

Eks hiljemas elus on ka nii mõndagi juhtunud, mõni avarii ja piruett on ikka juhtunud. Enamasti seotud siis libedate ilmadega, kuid need väga palju ei kõiguta. Vb. üks naljakaimaid oli Clioga, kui ülemiste ristmikul, õnneks küll öösel kell 2.. Auto lihtsalt lampi külje ette viskas. Õnneks Tokyo Drifti ja Eclipsei aegadest, sai väga palju käsipidurit kulutatud, suutsin ennast postist eemale juhtida ning sõit võis jälle alata. Imelik muidugi, head kummid olid ja kiirus oli ka lubatud piirides.

Eks nüüd vanem ja targem. Sõidustiil on läinud vb. ülbemaks, kuid kindlasti ka ohutumaks, nii et näed potentsiaaseid probleeme ette ning kui vältimine ei aita, siis korras käsipidur on libedal ajal minu jaoks asendamatu

Minu kõige parem isiklik soovitus noorematele juhtidel on see, et talverehvid peaksid olema eraldi velgedel.. Nii et kui jääd magama vahetusega, siis saad hommikul kuhugi hilineda, kuid vähemalt saad õiged rehvid alla ja jõuad rahulikult kohale.

[Thompson]

Sattusin oma vana hondaga tänu mustale jääle 90ne pealt piruetti. Ühel pool teed oli suhteliselt kõrge astang. ~5 korda nägin sama liiklusmärki enda eest mööda vuhisemas. Õnneks jäin teepervale pidama just enne astangut ja isegi auto nina oli õige suunas.

Ütleme nii et jalad ja käed värisesid sel õhtul veel natuke aega...

[Treiku]

Sai varases noorusese sõpradega ostetud kaks 4-pakki ja päevi näinud Opel Ascona vastu vahetatud. Ilma pikema jututa oli vaja põllul muidugi proovima hakata masinat, kuni 1 mees suutis tagumise otsaga nii koledasti vastu puud sõita, et plekid poosid rattad kinni (samas sild jäi terveks). Mõeldud tehtud võeti ketaslõikur ja tõmmati tagumistest ratastest alates kogu pagasnikuosa maha. Bensiinipaak sai ümber viidud kapoti alla (idioodid kas pole?).
Kuna lumi oli äsja ära sulanud, siis maa oli alles pehme ja kõikidel kuttidel oli vaja ju näidata kui kõvad driftivennad nad muda sees on. Tuli siis minu kord ja kambavaimus oli ka minul vaja näidata taset. Kiirus oli ca 80-90 km tunnis, kui araablaste moodi sai kül üks külg ees ja siis teine külg ees lastus, kuni tabasin õnnetult vagu, mis oli läbi küntud maapiiri tähistuseks. Esiratas tabas täpselt maasika nurga all, autolt tõmmati esisild praktiliselt alt ära ja masin käis diagonaalis 3-4 korda üle katuse. Vedas, et mõistust oli nii palju, et korralik kiiver oli peas, muidu oleks võinud vigastused päris tõsised olla, sest kiivril olid jupid taga. Peale korraliku ehmatuse ja randmemõra õnneks väga rohkem viga ei olnud, aga mats on siiani heledalt meeles ja arvatavasti sellest tulenevalt sõidan ka 99% ajast korralikult ja ei kipu idiootsusi tee peal tegema
-----------

Üks teine juhtum oli ka, aga selle kohta ütleks ainult nii palju, et kui kahtled kas juht on purjus, siis parem tuleb kahtlused ümber lükata kui paari kilomeetri pärast kraavis lõpetada nii, et betoonpost on 20cm kaugusel katuse eesistujate poolsest osast.
Isegi 1 õlu on palju kui kavatsed rooli istuda!

[porku]

1)Mul oli siin kaks aastat tagasi talvel selline tore teine sünnipäev, et ise ka ei uskunud, et ma sealt tervelt välja tulin.. ja üteks et siinkohal oli asjaolude kokkulangevus see mis tegelikult ära päästis.

Sõitsin siis veel mazdaga, suund Tallinn - Türi
Tõdva lähedal tuli kurvi tagant täiesti ootamatult mulle vastu Teine mazda, millel oli käru peal veel üks mazda, ilma igasuguse hoiatuseta viskas see auto ennast libedaga risti teepeale, tõmbas enda alla kaks rida..
Minu esimene mõte oli, et keeran kraavi, sest kärule või autole otse sisse sõita oleks olnud tunduvalt hullemate tagajärgedega, Kuna mul oli veel veidi pidurdus maad siis ma seda koheselt ei realiseerinud vaid otsustasin hoogu niipalju vähendada kui üldse võimalik ja seejärel teelt ära kaduda.

Oleks ma kärule otsa sõitnud, oleks suure tõenäosusega selle mazda sealt kärupealt oma autole otse klaasi saanud, teise autoga kokkupõrge kiiruselt 90 oleks ka suht ränk olnud 97 aasta "Turvalises japanlases"
Seega tundus tõesti kraav ainukese väljapääsuna..

Aga täpselt sel hetkel kui aeg tundus paras kraavi keeramiseks, tekkis paremale poole täpselt minu auto laiune teeperv mille pealt ma ilusti mööda mahtusin.
( Tol hetkel oli minu peegli ja käru vahe healjuhul 40cm, kuid sellel kiirusel ja sellises olukorras ütleks, et tõesti hästi mahtus )

Ja lõpptulemuseks, suutsin mina teepeale jääda ja ka teine auto suutis teele jääda, olgugi, et ta jäi risti keset teed ja sai oma käruga ise pihta.

Kohe kui seisma sain läksin välja ja autost väljunud mehed küsisid mult kohe, et kas ma kartsin ka..
Vot see oli üks korralik elamus.
Neid oli 5 Meid oli 3, seega ei taha teadagi kuidas see teistmoodi lõppenud oleks..
Kõige parem on see, et mul oli kõrval istmel üks tütarlaps ja taga veel üks sõber kes vaatasid kogu selle "üllatuse" Hetkel kõrvalt aknast välja.. ka see oli vedamine, sest kiljuvate ja karjuvate kaaslastega oleks olnud tunduvalt raskem mõistlike otsuseid vastu võtta..

Ja nüüd alles mõned nädalad tagasi juhtusin selle sama inimesega ühes autos olema kes mulle tookord vastu sõitis ja läks ka jutt kõige ohtlikumate olukordade peale mis ette on tulnud..

Kui ta seda sama lugu läbi oma silmade rääkis oli täitsa huvitav kuulata.. kui ma poole jutu pealt jutu lõpuni rääkisin, siis olid ülejäänud inimesed korralikus hämmingus, sest me realselt nägime üksteist teist korda elus kahe aastase vahega, seega näod küll meeles pold .

2) Siis kui olin alles load kätte saanud ja omasin 88 aasta galanti tema tohutute kw-de arvuga mida oli tervelt 110.
Tulin mina oma tuuning relvaga Pärnust türi poole kiirusel nii umbes 140 km/h
Lõikasin kurve nagu rallis ikka tehakse, kui ühel hetkel läksin kole julgeks ja lõikasin veidi pimedas kurvis..
Olin täiesti rahulikult juba vastassuunas kui vastu tuli üks minusugune ralli äss, kes oli otsustanud sel samal kurvil möödasõidule minna.. Nii siis sai tõestatud, et kolm vahtralehega liiklejat mahuvad väga kenasti vändra kitsastele teedele kõrvuti, küll aga olin mina ainuke kes lõpetas korraliku piruetiga aga seekord siiski jälle teepeal, tol hetkel käis kõik no nii kiiresti, et vähemalt pooltest asjadest ei saanud aru,
Tean vaid niipalju kui eemalt jalutanud jalakäija rääkida suutis, sest nendest kahest autost ei viitsinud kumbki hoogu maha võtta, et uurima tulla kas elus üldse olen.

Olukorra lahendus oli selline :
Kohe kui nägin pimedast kurvist lähenevaid autosid ( mis olid hõivanud mõlemad sõidusuunad ) Keerasin mina rooli no nii järsult paremale, et pehmema vedruga masin oleks vist üle katuse ka läinud, järgmisel hetkel tabasin, et kohe lõpetan kraavis ja keerasin ilma mõtlemata kohe vasakule tagasi, selleks hetkeks olid need teised autod juba möödas ja algas minu ette aste, ma ausalt ei tea mis sel hetkel juhtus ja mida ma tegin, aga ma lõpetasin risti keset teed ohutuledega ja peale tiritud käsipiduriga ja sees teine käik...

Loogiline seletus on see, et ma käsipiduriga ennast kuidagi sinna teepeale jätsin ja kusjuures tookord oli õnneks suvi.

3) Ei olnud isegi mina ise roolis, Kulgesime Golf III-mega Türilt pealinna kiirusel 90 km/h, Talv, ilm kuradi ilus ja kõik nagu õige, Nõks enne Kehtnat on üks selline tore kurv mis on isegi järsu kurvina tähistatud. ( mõlemal pool teed punased majad )
Järsku ilma igasuguse hoiatuseta läksime seal kurvi peal külglibisemisse ja korralikult risti, vasakus teeservas oli peatunud üks Peogot Partner ohutuledega, ma istusin tol hetkel taga istmel ja vaatasin sellele vennale otse silma ja oleks saanud ka tema ajalehte lugeda kui tal see käes oleks olnud, seal lohisesime kuidagimoodi mööda, tegime poolteist piruetti ja maandusime tagurpidi kuskile tee otsa kõrvale, kus oli hang, mis oli golfist vähemalt 5 korda suurem, sealt põrkasime tagasi teepeale, (vahepeal jäi ka muusika vait, sest makk lendas lihtsalt rahumeeli armatuuri vahelt välja selle tagumise kokkupõrkega. )
Peale põrget saime kätte järgmise valli, seekord ninaga. Siis tuli kiire käivitus ja tagurdasime korralikult teepeale tagasi.
Läksime autost välja ja mis me näeme kogu kahju, üks ära kukkunud summuti pütt, selle viskasime pagasnikusse ja siis üle tee vaadates nägime katuse peal ühte audit, jooksime sinna ja saime teada, et tema maandus sinna minut enne meid ja teepervel seisnud peogot oli sealt põgenend ja peatus seal just et näha kas audi poiss terve omadega on.
Seal audi mehega juttu rääkides nägime vähemalt kolme autot mis tulid sealt veel külgees, kuid need olid uuemad ja uhkemad ja pääsesid arvatavasti kontrollide abil.

Ja noh siin mõned juhtumid veel aga inimesed ei jõuaks nii pikka juttu lugeda, seega jätkan teine kord.

[trtpunk]

1) Esimene lubadega sõidetud talv. Autoks Mazda 626. Peale tuisku oli vaja teha üks sõit: Tartu-Järvamaa-Lääne-Virumaa-Tartu(tookord sai Ida-Virumaa oma tüüpilisest marsruudist välja jäätud). Enne starti lugesin netist, et tln-trt mnt. peal pidavat nähtavus nii hull olema, et autod liiguvad max 60km/h(sedagi vaid julgemad). Ise sõitsin, siis ei tundunud teeolud enam nii hullud ja kehvemates kohtades sai siiski igaks-juhuks 70 peale langetatud. Päeva peale tundus ilm ja teeolud järjest paranenud olevat(päevapeale, kuna igal pool oli vaja teha tunni-paarine peatus).
Õhtul sai siis Väike-Maarjast tartu poole sõidetud ja teeolud paistsid täiesti head(uued naelad said ka hiljuti alla pandud seoses tehtud sillastendiga). Sai siis täiesti tavalise kiirusega sellel teel sõidetud, kui järsku ühe kurvi taga oli tee, mis oli ühtlaselt kaetud kinnisõidetud lume laadse materjaliga. Pidurdada väga ei jõudnud(ja seal oleks see ka ohtlik olnud) ja üritasin rahulikult ilma gaasi andmata käiguga rahulikult aeglustada. Järsku lihtsalt tõmbas vibama ja kuna kiirus ei olnud just eriti alla langenud veel, siis ei jõudnud ka midagi teha, kui järsku lund lendas üle auto ja tundsin kraavist alla lendamist külg ees. Auto maandus tagumik ees täpselt väiksele lagendikule kahe metsa vahel. Meeter edasi ja ma oleks puus lõpetanud.
Ema ja väikevend(mõlemad tagaistmel) olid juba unne suikunud ja ärkasid väikse õe karjatuse peale kõrvalistmelt. peale maandumist sai uks lahti lükatud(selleks tuli lund uksega eest lükata) ja rahulikult tiir ümber auto tehtud. erilisi vigastusi ei paistnud, ainult esistange oli nurgast lahti tulnud. Järgmisena teele vaadates nägin nelja või viite seismajäänud autot teeääres, kes kõik tulid ligi ja uurisid, et kas kõik ikka terved ja kuidas saaks aidata.
Omal jõul(väikse lükkamisabiga) sai auto kraavi äärde sõidetud, millest üles aitas üks maastur tõmmata(kuna kraavist üles auto enam ei tulnud). Värin oli pool-tundi kuni tund kindlasti sees ja väga edasi ei julgenud kohe sõita. Kui läksin, siis sellel teel enam üle 60km/h ei sõitnud(ülejäänud tee oli samasugune, nagu peale kurvi tekkinud osa[ilmselt ei olnud rohkem teed hooldatud])
Enda rahustuseks nägin teel tartusse veel kahte autot kraavis ja läksin appi ka neid välja tõmbama.

2)Sama auto, aga seekord suvine aeg. Teeolud head ja kiirustades Tartusse keeras reola ristis üks auto ilusti ette. Mõtlemisaega polnud ja ainus, mis peast läbi käis oli ''mida see vend teeb??'', samal ajal pidurit tugevasti surudes ja rooli vasakule käänates, kuni nägin teist autot ettekeeranu taga. Tugevamini kahe käega rooli veel rohkem vasakule, aga hilja-pauk-piruett-postid-kraav.
Vaatasin korra ringi, kangutasin ukse lahti ja läksin teist autot vaatama, millega kokku olin lennanud. Seal kõik terved. Teiseltpoolt ristmiku tuli kolmanda auto juht ja küsis midagi stiilis, et ''mis nüüd juhtus?''. Kella 10 paiku seal liiklust oli ja autosi jäi päris hulgi seisma, kes muidugi otsejoones mazdapoole läksid ja küsisid, et kes seal sees oli. Nähes mind aga ringiliikumas ja ütlemas, et kõik on korras, oli kõigil muidugi imestus suur.
Sellest saati ootan ise vasakpöördeid tehes pigem mõned sekundid kauem, kui hakkan mõtlema, et ''Ah, jõuan küll.''
Videod: https://www.youtube.com/watch?v=iWGY0eTgKjc
https://www.youtube.com/watch?v=qsDFNoKmoFM