Auto kaaperdamine on oluliselt lihtsam kui lapselt lelu võtmine
Holger Roonemaa 01. november 2010 07:30
Mida teeksid sina, kui avastaksid kogemata, et ühel paljudest Kadaka puiestee autoplatsidest müüb keegi sinu enda autot? Peaksid seda sõprade vingerpussiks? Jookseksid politseisse? Või arvaksid, et see on kõigest halb unenägu?
Võtmed ja tehniline pass – auto registri kaudu kaaperdamiseks piisab sellest küllaga.
Ilmselt tekiks esmalt halva unenäo kahtlus, kuid järgnev lugu näitab, et võõra auto omastamine on lihtsam kui lapselt lelu võtmine. Piisab vaid ühest lihtsast paberist – auto tehnilisest passist.
Tallinnas elav Toomas (ametiisikuid välja arvates on kõigi siinses loos osalevate inimeste eesnimed muudetud, kuid nende täisnimed on toimetusele teada) otsustas mõned kuud tagasi, et tema 1997. aasta 5,7-liitrise mootoriga Chevrolet Suburban pole linnamehe jaoks ikkagi õige auto. Bensiini rüüpab USA pärit-olu hiiglane lihtsalt nii palju (keskmiselt 14 liitrit saja kilomeetri kohta), et jõulise sõiduki ülalpidamine tähendab liiga sagedasi sõite tanklasse.
Ent selle asemel, et maastur kohe müüki viia, otsustab Toomas laenata selle paariks kuuks autot küsinud sõbrale. Et asi igati ametlik oleks ja sõbral probleeme ei tekiks, annab ta sõbra kätte ka auto tehnilise passi ja kannab sellesse sõiduki kasutajaks sõbra nime.
Minu autot müüakse!
Mööduvad mõned kuud. Üle-eelmisel laupäeval mõtleb Toomas, et auto tuleb sõbralt tagasi küsida ja maha müüa. Ta lööb lahti Eesti suurima automüügiportaali auto24.ee, et teha Chevy eest küsitava hinna kohta turu-uuringut. Kuid see, mis Toomasele veebist vastu vaatab, lööb ta pehmelt öeldes pahviks. Tuleb välja, et täpselt samasugune Chevrolet Suburban on juba müügis. Ning vähe sellest, autol on ka täpselt sama registreerimisnumber. See ongi tema auto!
Segaduses Toomas helistab kohe sõbrale ja nõuab autot tagasi. Vastuseks tuleb ainult „käojaan”: kohe ei saa tuua, auto on katki, paari päeva pärast saad.
Mees pöördub politseisse, kuid seal tabab teda uus šokk. „Vabandage, aga see auto ei kuulu teile,” kumiseb politseiniku kuiv hääl. Mis mõttes ei kuulu mulle, ei saa Toomas enam millestki aru. Tuleb välja, et seosetut juttu ajav sõber võttis auto tehnilise passi, kirjutas ise lihtvormis ostu-müügilepingu ja vormistas auto enda nimele. Ühtlasi võltsis ta müüja ehk Toomase allkirja. Maantee-ameti liiklusregistri büroos ehk ARK-is ei tekkinud ühtegi küsimust ja auto õigele omanikule ei kõssatud tehingust poole sõnagagi.
Saanud auto omanikuks, astus nüüdseks juba endine sõber pandimaja kombel auto tagatisel kiirlaenu andvasse „autopanka” ning võttis sõiduki peale 50 000 krooni (3196 eurot) laenu. Laen jääb loomulikult tagasi maksmata ja veel hiljuti Toomasele kuulunud auto kirjutatakse kiirlaenufirma nimele.
See omakorda paneb auto hoobilt 79 000 krooniga (5049 eurot) platsile müüki. Toomas läheb kuulutusele tuginedes autot müügiplatsilt otsima. „Täiesti abitu tunne. See on minu auto – vasak tagumine rehv ei pea ikka veel õhku ja aku jupsib edasi. Mu vana mutrivõtmete komplekt on sees. Aga isegi seda ei saa ma tagasi,” laiutab mees käsi. Eesti Päevaleht konsulteeris Autolehe ekspertidega, kelle sõnul on 79 000 krooni sellise maasturi eest pigem odav hind. Auto24-s pakutakse müügiks veel ühte sama aasta Suburbani, ent selle hind on üle kahe korra kõrgem, Saksamaal aga algavat analoogsete autode hinnad 8000 eurost (125 000 Eesti krooni).
Praeguseks on sõber teo üles tunnistanud ja selle kohta politseis selgituse kirjutanud.
Toomasel vedas, ta sai jaole, enne kui Chevrolet oleks platsilt juba järgmise omaniku leidnud ja näiteks Venemaale või Valgevenesse viidud, kust sõidukit on sama tõenäoline tagasi saada nagu püramiidskeemis miljonäriks tulla.
Möödunud kolmapäeval võttis politsei auto asitõendina müügiplatsilt ära ning nüüd seisab see politseiparklas. Kurioosumina on sõiduk aga tänini portaalis müügis. Kas ja kunas Toomas auto tagasi saab, pole vähemalt praegu veel selge.
„Kui see poleks nii kurb, oleks kohutavalt naljakas. Oma vara näed, aga see on kellegi teise käsutuses. Süüdlane tunnistab üles, aga autot ikkagi kätte ei saa,” resümeerib Toomas.
Kuidas kogu see jant lõppeb, ei oska Toomasele praegu keegi öelda. Ainus kindel asi on, et jagelemist jätkub kuudeks.
See ei saa olla nii lihtne!
Ometi ei saa ju auto selline ärandamine olla nii lihtne! Või siis on kindlasti tegemist erandjuhtumiga, sest muidu peaks ju kõik volitusega oma sõbrale, vennale, lapsele, sugulasele auto andnud arvestama ohuga sõidukist ilma jääda. Otsustame ise järele proovida.
Eelmise nädala kolmapäeval astub ARK-i Tallinna veerel asuvasse büroosse Eesti Päevalehe reporter, kelle sooviks on enda nimele kirjutada kolleegi armas väike silmatorkav sportauto, millesarnaste omanikud üksteisele tsiklimeeste kombel linnatänaval roolis kohtudes omamehelikult lehvitavad. Hooletu kolleeg on „unustanud” valgete triipudega punase sportauto tehnilise passi hommikul töölauale vedelema, ise aga läinud tundideks nõupidamisele.
Tehnilise passi kõrvale on vaja ka auto müügilepingut, kuid pole probleemi – selle võib tegelikult valgele paberilehele ka ise kritseldada, aga reporter läheb lihtsama vastupanu teed ja prindib näidisblanketi maanteeameti kodulehelt välja.
(Aususe huvides olgu siiski lisatud, et võimaliku kriminaalasja vältimiseks annab autoomanikust hea kolleeg õigesse kohta tegelikult ise allkirja. Ent teeb seda vasaku käega ja tema tavapärast allkirja ei meenuta see kritseldis kaugeltki.)
Tallinna ARK-i büroo lett number 16.
„Tere, soovin ühe auto enda nimele kirjutada.”
Teenindaja küsib tehnilist passi, müügilepingut, minu ID-kaarti ja kohapeal täidetud omanikuvahetuse blanketti.
„Mis hetkel tal kahtlus tekib ja mis ma siis kostan?” mõtisklen murelikult.
Ometi jääb müügileping laual kõige alumiseks paberiks ja sellel ei vaevu teenindaja pilk pikemalt peatuma. Mitte ühtegi küsimust tehingu kohta ta ei esita. Mitte ühtegi kahtlusenooti, et võib-olla pole tegemist päris õige tehinguga. Vahetame teenindajaga paar viisakussõna, uus tehnilise passi roheline blankett läheb printerisse, maksan 900 krooni riigilõivu ja töökaaslase Mini Cooper S kuulub ametlikult mulle.
Kogu protsess – järjekorras ootamine välja arvatud – võtab aega viis minutit.
Tagasi kontorisse jalutades mõistan siiski, et Mini pole ikkagi päris mulle mõeldud. Koer ei mahu hästi sisse, maakodus on ka ebamugav käia. Oma Opel on parem. Ning õnnetu töökaaslane tahab teistele Mini omanikele tänaval endiselt lehvitada. Kolm tundi hiljem astumegi seetõttu juba kahekesi koos ARK-i büroo uksest sisse, et taas kord auto omanikku vahetada.
„Nüüd kindlasti küsitakse, miks ühe päeva jooksul tehakse mitu tehingut. Mis me siis vastame?” muretseb kolleeg.
Aga ei midagi – vahetult enne tööpäeva lõppu on klienditeenindaja ilmselt nii väsinud, et teda ei kõiguta vaid mõni tund varem tehtud tehingu kordamine karvavõrdki.
Olgu, praegusel juhul käis autot „ostmas” Eesti Päevalehe reporter enda õige ID-kaardiga ning probleemide korral on võimalik ta lihtsalt üles leida ja vastutusele võtta. Kuid miski ei takista Toomase „sõbra” sugusel inimesel kasutada mõnda lihtsameelset tankisti, keda paberite ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga ARK-i saata.
Mõelge, kui lihtsalt saab võõrale nimele registreerida ja paari tunniga riigist välja toimetada igasuguseid luksusautosid! Paarkümmend minutit liiklusregistri büroo järjekorras ja viie minutiga on tehing vupsti tehtud.
Kolm-neli korda kuus
Politsei nendib, et sellised juhtumid ei ole haruldased. „Kas saab nüüd kuritegusid lausa tavapärasteks nimetada, kuid säärased juhtumid on muutumas juba üsna sagedaseks,” räägib Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanem Jan Lants. Ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal peab politsei sellist uurimist alustama keskmiselt kolm-neli korda kuus.
Eesti Päevaleht leiab vaid väikese vaevaga Lantsi jutule kinnituse – paari kõnega on telefoni otsas kaks samasuguse skeemi ohvriks sattunut. Näiteks Kalev soovis eelmise aasta novembris vahetada oma Jeep Cherokee sama väärtusega väiksema auto vastu. Üks härra pakkus Kalevile vastu Peugeot 307.
„Ta ütles, et auto on sõbra oma ja ta aitab sõbral autot vahetada,” meenutab Kalev praegu.
ARK-is käisid mehed eraldi ning taas kord ei läinud vaja muud kui auto tehnilist passi ja müügilepingut. Kalev registreeris auto oma firma nimele ja andis selle kasutada ühele töötajale.
Töötajale oli see aga kui kingitus saatanalt, sest Peugeot 307-ga sai ta sõita täpselt jõululaupäeva hommikuni, kui politsei pidas tervet perekonda surnuaeda sõidutanud auto Paides vilkurite saatel kinni ja teatas, et auto on varastatud. Samal ajal kui ülejäänud Eesti valmistas seapraadi ja ehtis kuuske, veetis pere päeva politseijaoskonnas.
Loomulikult osutus vahetuskauba teinud partner kriminaalse taustaga meheks, kes oli otsustanud sõbra käest saadud auto maha ärida. Aprillis võeti auto Kalevi firmalt ära, tema Jeep Cherokee aga ootab siiani oma saatust Narvas politsei parkimisplatsil.
Teise samalaadse juhtumi puhul jäi üks lõunaeestlane oma autost ilma seetõttu, et kaotas tehnilise passi. ARK-i uut passi vormistama minnes teatati talle: „Vabandage, aga see ei ole teie auto.”
Bürokraatia aitaks
Viimase paari aasta jooksul enam kui paarkümmend autot ostnud, neid pisut kodugaraažis putitanud ja seejärel paremas korras sõiduki mõnevõrra kõrgema hinnaga maha müünud Ilmar nendib, et on isegi selliste katsetega silmitsi seisnud, kus müügiks pakutav auto on „onu” või „sugulase” oma. „Siis on tehing katki jäänud,” ei taha Ilmar eelkirjeldatud stsenaariumidega riskida. „Kontrollin müüja andmeid passi või ID-kaardi alusel, et hiljem probleeme vältida.”
Ka politsei tõdeb, et sellised kuriteod on nende jaoks väga probleemsed, sest auto ümbervormistamine on liiga lihtne. „Samas ei saa ka ARK-i büroo töötaja registreerimisel absoluutse kindlusega tuvastada müügilepingul või volitusel oleva allkirja õigsust,” ei näe Jan Lants võimalust kogu süüd registripidaja kaela veeretada.
Mida siis ette võtta? Politseileitnant Lants lausub, et head vastust polegi. „Selge on see, et mida bürokraatlikum mingi protsess on, seda väiksem on pettuserisk ja vastupidi. Võib-olla tuleks lähtuda ütlemisest „hundid söönud ja lambad terved” ning leida kahe äärmuse vahel mõistlik kesktee,” pakub ta.
Kuna aga head lahendust tegelikult polegi, paneb Lants autoomanikele erilise rõhuga südamele, et kindlasti ei tohiks autot ega dokumente usaldada vähe tuttava inimese kätte.
Kommentaar
Jan Lants, Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanem
Kui politseile saabub sedalaadi kuriteoteade, siis alustatakse menetlust enamasti karistusseadustiku § 201 (omastamine – toim) tunnustel. Sõiduk kuulutatakse tagaotsitavaks kui kuriteo objekt.
Sõiduki asukoha tuvastamisel võetakse sõiduk asitõendina kriminaalasja juurde.
Kui sõiduki omandi üle vaidlust ei ole, tagastatakse see omanikule. Kui endiste ja uute omanike vahel tekib vaidlus, kellele auto kuulub, lahendab selle eeluurimiskohtuniku määrus. Kui isik, kelle valduses sõiduk viimati oli, on selle heauskne omandaja, siis jääb sõiduk üldjuhul kohtumäärusega temale. Kui ei ole tekkinud heauskset omandamist, siis tagastatakse sõiduk selle algsele omanikule.
Soovitused
Maanteeametile
•• 1. Kui auto omanikku soovitakse vahetada vaid müügilepingu põhjal, võiks aktsepteerida ainult digitaalselt allkirjastatud lepinguid. Digiallkirjade järeletegemine on sama hästi kui võimatu.
•• 2. Kui auto omanik muutub, tuleks auto endisele omanikule saata automaatne teade kas e-kirja või SMS-iga. Arvestades, et ARK-i uues infosüsteemis on selline võimalus loodud, ei tohiks see liiga keeruline olla.
•• 3. Kui ostu-müügileping on sõlmitud „traditsioonilisel” viisil, peaks liiklusregistri büroos oma nägu näitama ka auto müüja.
•• 4. Maanteeamet näidaku ise initsiatiivi ja hakaku kontrollima allkirja õigsust. See, et seadus ei käsi, pole vabandus.
Autoomanikule
•• 1. Ära hoia auto tehnilist passi autos ega lehvita sellega niisama ringi. Jabur, kuid tõsi on see, et vaid sellest paberist piisab sult auto äravõtmiseks.
•• 2. Alates järgmisest aastast pole auto tehnilise passi kaasas kandmine kohustuslik. Jäta see koju kindlasse kohta.
•• 3. Ära laena autot suvalistele inimestele, vali sõpru erilise hoolega. Ja kui tahad sõbrast lahti saada, laena talle koos rahaga ka auto.
Holger Roonemaa 01. november 2010 07:30
Mida teeksid sina, kui avastaksid kogemata, et ühel paljudest Kadaka puiestee autoplatsidest müüb keegi sinu enda autot? Peaksid seda sõprade vingerpussiks? Jookseksid politseisse? Või arvaksid, et see on kõigest halb unenägu?
Võtmed ja tehniline pass – auto registri kaudu kaaperdamiseks piisab sellest küllaga.
Ilmselt tekiks esmalt halva unenäo kahtlus, kuid järgnev lugu näitab, et võõra auto omastamine on lihtsam kui lapselt lelu võtmine. Piisab vaid ühest lihtsast paberist – auto tehnilisest passist.
Tallinnas elav Toomas (ametiisikuid välja arvates on kõigi siinses loos osalevate inimeste eesnimed muudetud, kuid nende täisnimed on toimetusele teada) otsustas mõned kuud tagasi, et tema 1997. aasta 5,7-liitrise mootoriga Chevrolet Suburban pole linnamehe jaoks ikkagi õige auto. Bensiini rüüpab USA pärit-olu hiiglane lihtsalt nii palju (keskmiselt 14 liitrit saja kilomeetri kohta), et jõulise sõiduki ülalpidamine tähendab liiga sagedasi sõite tanklasse.
Ent selle asemel, et maastur kohe müüki viia, otsustab Toomas laenata selle paariks kuuks autot küsinud sõbrale. Et asi igati ametlik oleks ja sõbral probleeme ei tekiks, annab ta sõbra kätte ka auto tehnilise passi ja kannab sellesse sõiduki kasutajaks sõbra nime.
Minu autot müüakse!
Mööduvad mõned kuud. Üle-eelmisel laupäeval mõtleb Toomas, et auto tuleb sõbralt tagasi küsida ja maha müüa. Ta lööb lahti Eesti suurima automüügiportaali auto24.ee, et teha Chevy eest küsitava hinna kohta turu-uuringut. Kuid see, mis Toomasele veebist vastu vaatab, lööb ta pehmelt öeldes pahviks. Tuleb välja, et täpselt samasugune Chevrolet Suburban on juba müügis. Ning vähe sellest, autol on ka täpselt sama registreerimisnumber. See ongi tema auto!
Segaduses Toomas helistab kohe sõbrale ja nõuab autot tagasi. Vastuseks tuleb ainult „käojaan”: kohe ei saa tuua, auto on katki, paari päeva pärast saad.
Mees pöördub politseisse, kuid seal tabab teda uus šokk. „Vabandage, aga see auto ei kuulu teile,” kumiseb politseiniku kuiv hääl. Mis mõttes ei kuulu mulle, ei saa Toomas enam millestki aru. Tuleb välja, et seosetut juttu ajav sõber võttis auto tehnilise passi, kirjutas ise lihtvormis ostu-müügilepingu ja vormistas auto enda nimele. Ühtlasi võltsis ta müüja ehk Toomase allkirja. Maantee-ameti liiklusregistri büroos ehk ARK-is ei tekkinud ühtegi küsimust ja auto õigele omanikule ei kõssatud tehingust poole sõnagagi.
Saanud auto omanikuks, astus nüüdseks juba endine sõber pandimaja kombel auto tagatisel kiirlaenu andvasse „autopanka” ning võttis sõiduki peale 50 000 krooni (3196 eurot) laenu. Laen jääb loomulikult tagasi maksmata ja veel hiljuti Toomasele kuulunud auto kirjutatakse kiirlaenufirma nimele.
See omakorda paneb auto hoobilt 79 000 krooniga (5049 eurot) platsile müüki. Toomas läheb kuulutusele tuginedes autot müügiplatsilt otsima. „Täiesti abitu tunne. See on minu auto – vasak tagumine rehv ei pea ikka veel õhku ja aku jupsib edasi. Mu vana mutrivõtmete komplekt on sees. Aga isegi seda ei saa ma tagasi,” laiutab mees käsi. Eesti Päevaleht konsulteeris Autolehe ekspertidega, kelle sõnul on 79 000 krooni sellise maasturi eest pigem odav hind. Auto24-s pakutakse müügiks veel ühte sama aasta Suburbani, ent selle hind on üle kahe korra kõrgem, Saksamaal aga algavat analoogsete autode hinnad 8000 eurost (125 000 Eesti krooni).
Praeguseks on sõber teo üles tunnistanud ja selle kohta politseis selgituse kirjutanud.
Toomasel vedas, ta sai jaole, enne kui Chevrolet oleks platsilt juba järgmise omaniku leidnud ja näiteks Venemaale või Valgevenesse viidud, kust sõidukit on sama tõenäoline tagasi saada nagu püramiidskeemis miljonäriks tulla.
Möödunud kolmapäeval võttis politsei auto asitõendina müügiplatsilt ära ning nüüd seisab see politseiparklas. Kurioosumina on sõiduk aga tänini portaalis müügis. Kas ja kunas Toomas auto tagasi saab, pole vähemalt praegu veel selge.
„Kui see poleks nii kurb, oleks kohutavalt naljakas. Oma vara näed, aga see on kellegi teise käsutuses. Süüdlane tunnistab üles, aga autot ikkagi kätte ei saa,” resümeerib Toomas.
Kuidas kogu see jant lõppeb, ei oska Toomasele praegu keegi öelda. Ainus kindel asi on, et jagelemist jätkub kuudeks.
See ei saa olla nii lihtne!
Ometi ei saa ju auto selline ärandamine olla nii lihtne! Või siis on kindlasti tegemist erandjuhtumiga, sest muidu peaks ju kõik volitusega oma sõbrale, vennale, lapsele, sugulasele auto andnud arvestama ohuga sõidukist ilma jääda. Otsustame ise järele proovida.
Eelmise nädala kolmapäeval astub ARK-i Tallinna veerel asuvasse büroosse Eesti Päevalehe reporter, kelle sooviks on enda nimele kirjutada kolleegi armas väike silmatorkav sportauto, millesarnaste omanikud üksteisele tsiklimeeste kombel linnatänaval roolis kohtudes omamehelikult lehvitavad. Hooletu kolleeg on „unustanud” valgete triipudega punase sportauto tehnilise passi hommikul töölauale vedelema, ise aga läinud tundideks nõupidamisele.
Tehnilise passi kõrvale on vaja ka auto müügilepingut, kuid pole probleemi – selle võib tegelikult valgele paberilehele ka ise kritseldada, aga reporter läheb lihtsama vastupanu teed ja prindib näidisblanketi maanteeameti kodulehelt välja.
(Aususe huvides olgu siiski lisatud, et võimaliku kriminaalasja vältimiseks annab autoomanikust hea kolleeg õigesse kohta tegelikult ise allkirja. Ent teeb seda vasaku käega ja tema tavapärast allkirja ei meenuta see kritseldis kaugeltki.)
Tallinna ARK-i büroo lett number 16.
„Tere, soovin ühe auto enda nimele kirjutada.”
Teenindaja küsib tehnilist passi, müügilepingut, minu ID-kaarti ja kohapeal täidetud omanikuvahetuse blanketti.
„Mis hetkel tal kahtlus tekib ja mis ma siis kostan?” mõtisklen murelikult.
Ometi jääb müügileping laual kõige alumiseks paberiks ja sellel ei vaevu teenindaja pilk pikemalt peatuma. Mitte ühtegi küsimust tehingu kohta ta ei esita. Mitte ühtegi kahtlusenooti, et võib-olla pole tegemist päris õige tehinguga. Vahetame teenindajaga paar viisakussõna, uus tehnilise passi roheline blankett läheb printerisse, maksan 900 krooni riigilõivu ja töökaaslase Mini Cooper S kuulub ametlikult mulle.
Kogu protsess – järjekorras ootamine välja arvatud – võtab aega viis minutit.
Tagasi kontorisse jalutades mõistan siiski, et Mini pole ikkagi päris mulle mõeldud. Koer ei mahu hästi sisse, maakodus on ka ebamugav käia. Oma Opel on parem. Ning õnnetu töökaaslane tahab teistele Mini omanikele tänaval endiselt lehvitada. Kolm tundi hiljem astumegi seetõttu juba kahekesi koos ARK-i büroo uksest sisse, et taas kord auto omanikku vahetada.
„Nüüd kindlasti küsitakse, miks ühe päeva jooksul tehakse mitu tehingut. Mis me siis vastame?” muretseb kolleeg.
Aga ei midagi – vahetult enne tööpäeva lõppu on klienditeenindaja ilmselt nii väsinud, et teda ei kõiguta vaid mõni tund varem tehtud tehingu kordamine karvavõrdki.
Olgu, praegusel juhul käis autot „ostmas” Eesti Päevalehe reporter enda õige ID-kaardiga ning probleemide korral on võimalik ta lihtsalt üles leida ja vastutusele võtta. Kuid miski ei takista Toomase „sõbra” sugusel inimesel kasutada mõnda lihtsameelset tankisti, keda paberite ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga ARK-i saata.
Mõelge, kui lihtsalt saab võõrale nimele registreerida ja paari tunniga riigist välja toimetada igasuguseid luksusautosid! Paarkümmend minutit liiklusregistri büroo järjekorras ja viie minutiga on tehing vupsti tehtud.
Kolm-neli korda kuus
Politsei nendib, et sellised juhtumid ei ole haruldased. „Kas saab nüüd kuritegusid lausa tavapärasteks nimetada, kuid säärased juhtumid on muutumas juba üsna sagedaseks,” räägib Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanem Jan Lants. Ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal peab politsei sellist uurimist alustama keskmiselt kolm-neli korda kuus.
Eesti Päevaleht leiab vaid väikese vaevaga Lantsi jutule kinnituse – paari kõnega on telefoni otsas kaks samasuguse skeemi ohvriks sattunut. Näiteks Kalev soovis eelmise aasta novembris vahetada oma Jeep Cherokee sama väärtusega väiksema auto vastu. Üks härra pakkus Kalevile vastu Peugeot 307.
„Ta ütles, et auto on sõbra oma ja ta aitab sõbral autot vahetada,” meenutab Kalev praegu.
ARK-is käisid mehed eraldi ning taas kord ei läinud vaja muud kui auto tehnilist passi ja müügilepingut. Kalev registreeris auto oma firma nimele ja andis selle kasutada ühele töötajale.
Töötajale oli see aga kui kingitus saatanalt, sest Peugeot 307-ga sai ta sõita täpselt jõululaupäeva hommikuni, kui politsei pidas tervet perekonda surnuaeda sõidutanud auto Paides vilkurite saatel kinni ja teatas, et auto on varastatud. Samal ajal kui ülejäänud Eesti valmistas seapraadi ja ehtis kuuske, veetis pere päeva politseijaoskonnas.
Loomulikult osutus vahetuskauba teinud partner kriminaalse taustaga meheks, kes oli otsustanud sõbra käest saadud auto maha ärida. Aprillis võeti auto Kalevi firmalt ära, tema Jeep Cherokee aga ootab siiani oma saatust Narvas politsei parkimisplatsil.
Teise samalaadse juhtumi puhul jäi üks lõunaeestlane oma autost ilma seetõttu, et kaotas tehnilise passi. ARK-i uut passi vormistama minnes teatati talle: „Vabandage, aga see ei ole teie auto.”
Bürokraatia aitaks
Viimase paari aasta jooksul enam kui paarkümmend autot ostnud, neid pisut kodugaraažis putitanud ja seejärel paremas korras sõiduki mõnevõrra kõrgema hinnaga maha müünud Ilmar nendib, et on isegi selliste katsetega silmitsi seisnud, kus müügiks pakutav auto on „onu” või „sugulase” oma. „Siis on tehing katki jäänud,” ei taha Ilmar eelkirjeldatud stsenaariumidega riskida. „Kontrollin müüja andmeid passi või ID-kaardi alusel, et hiljem probleeme vältida.”
Ka politsei tõdeb, et sellised kuriteod on nende jaoks väga probleemsed, sest auto ümbervormistamine on liiga lihtne. „Samas ei saa ka ARK-i büroo töötaja registreerimisel absoluutse kindlusega tuvastada müügilepingul või volitusel oleva allkirja õigsust,” ei näe Jan Lants võimalust kogu süüd registripidaja kaela veeretada.
Mida siis ette võtta? Politseileitnant Lants lausub, et head vastust polegi. „Selge on see, et mida bürokraatlikum mingi protsess on, seda väiksem on pettuserisk ja vastupidi. Võib-olla tuleks lähtuda ütlemisest „hundid söönud ja lambad terved” ning leida kahe äärmuse vahel mõistlik kesktee,” pakub ta.
Kuna aga head lahendust tegelikult polegi, paneb Lants autoomanikele erilise rõhuga südamele, et kindlasti ei tohiks autot ega dokumente usaldada vähe tuttava inimese kätte.
Kommentaar
Jan Lants, Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse Lääne teenistuse vanem
Kui politseile saabub sedalaadi kuriteoteade, siis alustatakse menetlust enamasti karistusseadustiku § 201 (omastamine – toim) tunnustel. Sõiduk kuulutatakse tagaotsitavaks kui kuriteo objekt.
Sõiduki asukoha tuvastamisel võetakse sõiduk asitõendina kriminaalasja juurde.
Kui sõiduki omandi üle vaidlust ei ole, tagastatakse see omanikule. Kui endiste ja uute omanike vahel tekib vaidlus, kellele auto kuulub, lahendab selle eeluurimiskohtuniku määrus. Kui isik, kelle valduses sõiduk viimati oli, on selle heauskne omandaja, siis jääb sõiduk üldjuhul kohtumäärusega temale. Kui ei ole tekkinud heauskset omandamist, siis tagastatakse sõiduk selle algsele omanikule.
Soovitused
Maanteeametile
•• 1. Kui auto omanikku soovitakse vahetada vaid müügilepingu põhjal, võiks aktsepteerida ainult digitaalselt allkirjastatud lepinguid. Digiallkirjade järeletegemine on sama hästi kui võimatu.
•• 2. Kui auto omanik muutub, tuleks auto endisele omanikule saata automaatne teade kas e-kirja või SMS-iga. Arvestades, et ARK-i uues infosüsteemis on selline võimalus loodud, ei tohiks see liiga keeruline olla.
•• 3. Kui ostu-müügileping on sõlmitud „traditsioonilisel” viisil, peaks liiklusregistri büroos oma nägu näitama ka auto müüja.
•• 4. Maanteeamet näidaku ise initsiatiivi ja hakaku kontrollima allkirja õigsust. See, et seadus ei käsi, pole vabandus.
Autoomanikule
•• 1. Ära hoia auto tehnilist passi autos ega lehvita sellega niisama ringi. Jabur, kuid tõsi on see, et vaid sellest paberist piisab sult auto äravõtmiseks.
•• 2. Alates järgmisest aastast pole auto tehnilise passi kaasas kandmine kohustuslik. Jäta see koju kindlasse kohta.
•• 3. Ära laena autot suvalistele inimestele, vali sõpru erilise hoolega. Ja kui tahad sõbrast lahti saada, laena talle koos rahaga ka auto.
, teeks siis juba nii, et aksepteeritakse ainult kohtu otsust.
