29-04-2010, 11:50 AM
Üks ohtlikumatest ja piloodilt suurt meisterlikust nõudev karm võidusõidurada – Nürnbergi „Põhjasõlm“ – on hiljuti vastuvõtnud ebatavapärase „atleedi“. Just siia on BMW saatnud Mini E elektrilise võidusõiduversiooni. Lähme kohe üle selle uudise peamise mõtte juurde – väike elektrimootoriga masin näitas ringil väga väärtolevat aega: 9 min 51,45 c, seekõrval tippkiirus oli tõusnud märgini 187 km/t.
Muidugi taolised supermasinad nägu Gumpert Apollo või Corvette ZR1 läbivad kilomeetrilise ringi ajaga veidi üle 7 minuti, kuid Mini E Race aeg paikneb spordi hoiakutega kolmeukselise luukpäramasina Volkswagen Scirocco 2.0 TSI või diiselmasina BMW 318d tasemel. Eeskujulik on see, et Mini E võidusõiduversioon ei ole masina tsiviilvariandi täielikuks ümberkujunduseks. 204-jõuline mootor jäi praktiliselt muutumatuna, kuid aparaadi üldist kaalu õnnestus „kärpida“ 181 kg võrra, mis sammuti viis masina massikeskse punkti madaldamiseni. Tulemuseks Mini E Race hakkas alluma juhitavusele teravamalt aga KTK’s kokkutõmmatud edasiandevahekord (8,94 kuni 7,82) tagas aktiivsema kiirenduse. Ainus, mida insenerid otsustasid mootoris muuta oli tõsta pöörete maksimumi kuni 13000 p/min ja püüdlikult seadistada mootori juhtimise elektriplokk.
Vedrustuse kallal on sammuti veidi tööd tehtud: amortisaatorid oli väljavahetatud KW Variant 3 toodete vastu aga aerodünaamika oli paremaks tehtud difuusorite ja tagumise tiiva paigaldamisega. Kõik ülalnimetatu ei maksaks sentigi hea autojuhita – sellisele vastutusrikkale rollile võeti Deutsche Tourenwagen Masters seeria pilooti Toomas Jägerit (Thomas Jäger), kes tunneb „Põhjasõlme“ oma korterist paremini.
Mini E Race tulemus suunab mõtisklemisele sellest, et elektriautod ei ole üldse bensiinimasinatest, millistega me harjunud oleme sugugi kaugele maha jäänud. Tõsi, sellest, kui paljudeks kilomeetriteks selliste koormustega patareisid jätkub, spetsid BMW’st eelistavad mitte rääkida – tsiviilversiooni segatingimustes 112-kilomeetrilist läbisõitu arvestades, võib endale ette kujutada pilti, millal meeskond omakäeliselt tõukab elektrimasina võidusõiduversiooni boksi.
allikas:
www.ardesia.ee
Muidugi taolised supermasinad nägu Gumpert Apollo või Corvette ZR1 läbivad kilomeetrilise ringi ajaga veidi üle 7 minuti, kuid Mini E Race aeg paikneb spordi hoiakutega kolmeukselise luukpäramasina Volkswagen Scirocco 2.0 TSI või diiselmasina BMW 318d tasemel. Eeskujulik on see, et Mini E võidusõiduversioon ei ole masina tsiviilvariandi täielikuks ümberkujunduseks. 204-jõuline mootor jäi praktiliselt muutumatuna, kuid aparaadi üldist kaalu õnnestus „kärpida“ 181 kg võrra, mis sammuti viis masina massikeskse punkti madaldamiseni. Tulemuseks Mini E Race hakkas alluma juhitavusele teravamalt aga KTK’s kokkutõmmatud edasiandevahekord (8,94 kuni 7,82) tagas aktiivsema kiirenduse. Ainus, mida insenerid otsustasid mootoris muuta oli tõsta pöörete maksimumi kuni 13000 p/min ja püüdlikult seadistada mootori juhtimise elektriplokk.
Vedrustuse kallal on sammuti veidi tööd tehtud: amortisaatorid oli väljavahetatud KW Variant 3 toodete vastu aga aerodünaamika oli paremaks tehtud difuusorite ja tagumise tiiva paigaldamisega. Kõik ülalnimetatu ei maksaks sentigi hea autojuhita – sellisele vastutusrikkale rollile võeti Deutsche Tourenwagen Masters seeria pilooti Toomas Jägerit (Thomas Jäger), kes tunneb „Põhjasõlme“ oma korterist paremini.
Mini E Race tulemus suunab mõtisklemisele sellest, et elektriautod ei ole üldse bensiinimasinatest, millistega me harjunud oleme sugugi kaugele maha jäänud. Tõsi, sellest, kui paljudeks kilomeetriteks selliste koormustega patareisid jätkub, spetsid BMW’st eelistavad mitte rääkida – tsiviilversiooni segatingimustes 112-kilomeetrilist läbisõitu arvestades, võib endale ette kujutada pilti, millal meeskond omakäeliselt tõukab elektrimasina võidusõiduversiooni boksi.
allikas:
www.ardesia.ee