Mind on ammu huvitanud küsimus miks MB eksperimenteeris 1970-1990'ndatel aastatel igasugu kummaliste kojameestelahendustega. Eriti just S-klassidel. Näiteks W116 ja W126 omavad veidrat lähestikku võllidega kahe kojamehe lahendust, W140'l on justkui normaalne, aga "valepidi" paigaldatud (pühivad paremale), W201, W202, W124 ja W211 evisid teleskoopjalaga ühe kojamehe lahendust. Samal ajal kui W123'l olid täiesti tavapärased kojamehed. Tänaseks on kõik need erilahendused igaviku teed saadetud, kuna ilmselt on selgeks saanud, et ükski neist variantidest ei tööta paremini kui tavapärane kahe kojamehe lahendus.
Aga miks seda üldse tehti? Kas keegi on seda uurinud juhtumisi?
Tere Joel,
Kuna ka mina ei ole seda ka väga põhjalikult uurinud, saan rääkida vaid sellest, mida tean või arvan end teadvat.
Sellel kojameestega veiderdamisel on tegelikult palju lihtsaid ja igavaid põhjuseid, kuid peamine on see, et häid kojamehi (nagu üldse kõiki häid asju) disainida on ülikeeruline.
Tõsiasi, et nö normaalne kahe kojamehega lahendus töötab kõige paremini, tuleneb tänapäeval mitmetest asjaoludest, millest mõnd võib siinkohal natuke ka lahata.
1. Kojameestel on vale geomeetria korral ebameeldiv komme suurel kiirusel klaasipinna suhtes oma nö survet muuta. Kui kojamees tuulega üles tõuseb, langeb tema efektiivsus oluliselt. Seetõttu on vajalik konstantselt sarnane surve, millega kojamees ennast vastu klaasi surub. Kaasajal on selle kompenseerimiseks igasuguseid elektrilisi ja mehaanilisi vigureid välja mõeldud (kui ma ei eksi, siis juba BMW e32 kerega 750 puhul oli seal midagi elektriga seotud), kuid ennevanasti paigutati kojameeste kinnituspunktid lihtsalt selliselt, et kojamees oleks kogu oma tööpinna ulatuses liikudes alati õhuvoolu suhtes täpselt paralleelselt (või risti, kuidas kellelegi paremini arusaadav on). Arusaadavalt tähendas see, et hea paigutus võis olla mõnes mõttes visuaalselt veider paigutus.
2. Isegi kaasajal ei ole autode kojamehed sageli täielikult kapoti serva alla ära peidetud. Mercedes oli selles vallas tõsine pioneer ja näiteks W126 kojamehed ei paista kapoti serva alt üldse välja. Ühest küljest on see muidugi esteetiline, kuid teisest küljest ka aerodünaamika ja turvalisuse probleem. Juhipoolset kojamehekinnitust juhile lähemale liigutades jääksid kojamehed suurema tõenäosusega kapoti alt välja, mis ei ole ilus, voolujooneline ega ka jalakäijaga kokkupõrkel turvaline. Tänapäeval on meil hea targutada, kuid sama tulemuse saavutamiseks on nüüdseks kasutusele võetud näiteks kaarekujulised kojameheluuad (juba W203) jms, mis kogu süsteemi madalamaks ja peidetavamaks on teinud. Ilma metallraamita kojameheluuad aitavad samuti kojameeste peitmisele kaasa.
3. Hoolimata eeltoodud muredest on tarvis ära pühkida võimalikult suur osa klaasist, mis omakorda tingis vajaduse mängida kojameeste geomeetriaga. See on eriti problemaatiline laiade, kuid suhteliselt madala klaasiga autode puhul, nagu W116 või W126, sest halvemal juhul oleks kogu laiuse katmiseks tarvis kolme kojameest, et klaas korralikult puhtaks pühitud saaks. Kui luuda pikisuunas mitte liigutada, on ainsaks lahenduseks taaskord veidrad lahendused. Tänapäeval libisevad (kindlasti osaliselt tänu MB arendusele, nt W124) peaaegu kõigi autode kojamehed täiesti märkamatult vajalikus suunas nii, et me isegi ei mõtle selle peale ja kõik see on lahendatud enamasti mehaaniliselt hoobade geomeetriaga.
Ei ole mõistlik jätta tähelepanuta, kuidas see "hüppamisevärk" üldse tuli. Kuna W201 oli väike auto, võeti sellel esialgu kasutusele üksainus ilma teleskoobita kojameheluud. See alustas tööd juhi poolelt, sest kui ootamatu vee klaasilepaiskumise tõttu (nt vastutuleva auto alt) on tarvis kiiresti klaas puhtaks saada, võtab kojamehe jõudmine kaasreisija poole alumiselt klaasiservalt juhini liiga kaua aega ja see võib olla ohtlik. Kui Sa vaatad tegelikult W126 või W116 kojamehi, siis ka nende puhul töötab juhi vaateväljas nö "põhikojamees" ja teine on auto laiusest tulenevalt lihtsalt abiks. Seega oli W201 auto jaoks ühe kojamehega lahendus igati loogiline.
W124 väljatöötamise ajal aga vajas see jama ikkagi lahendamist, sest auto on taaskord laiem. Siis hakatigi kojameest nö hüpitama ja sellega saavutati tol ajal rekordiline klaasipinna puhastamine (86%). Noh, ja siis tuli W140 - mammut, mille puhul ühe kojamehe teleskoobiga liigutamisest ei olekski enam piisanud. Seega pandi talle jällegi teine kojamees lihtsalt abiks. Kusjuures, juhipoolne toimib ikkagi teleskoobiga ehk on lihtsalt W124-st edasiarendatud mõte, mida toetab teine kojamees. Siit ka tema tegelikult loogiline töösuund.
Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks ka uuematel autodel:
- liiguvad kojamehed pikisuunas,
- luuda hoitakse klaasi vastas kontrollitud jõuga, mitte lihtsalt vedruga,
- luuad järgivad vajadusel kaarena klaasi alumise serva kuju.
Seega ei ole enam tarvis sarnaselt hea tulemuse saavutamiseks vanemate aegade "veidraid lahendusi" kasutada. Või pigem sõnastagem see hoopis nii, et kaasajal kasutatavad veidrad lahendused jäävad meie silmale märkamatuks (kuni nad katki ei lähe).
Teema on kahtlemata huvitav ja kui keegi oskab seda täiendada, hariksin ka ennast selles vallas palju tõsisemalt.
Mina tänan.
Kojameestevabalt ilusat nädalavahetust soovides,
Tauno