29-07-2009, 12:00 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 29-07-2009, 12:11 PM ja muutjaks oli koterman.)
Ma olen märganud viimati, et lisaks foorumile tekitavad üüratud sõltuvust varasemasse keskkikka jõudnute puhul veoautod. Mitte ainult ilusad 50-te aastate ümara nina ja reipa- ning matsakajooneliste poritiibadega pillid millest Võsa eespool kirjutas, aga ka muud, sh inetu pardipoja-tüüpi nähtused 
Näiteks olles silmitsi vajadusega laevaühingu väiksemaid aluseid liigutada (n nagu 'Turm'-a nimelise viikingipaadi puhul, mis mh osales Tuletoomise nimelisel jõe-järve-mereretkel, seda siis ründesuunal Tartu-Pärnu-Virtsu-Tallinn), langesime koos paarimehega ühel päeval '62-l aastal toodet Daimler-Benzi tendiga kastika lummusesse. Nüüd siis sõidamegi sellega, maale ja linna, nagu üks kuulus piimapudeliga hiir lasteluuletuses.
Vähe sellest, olles nüüd Unimogiga proovinud radikaalsemaid külavaheteid ja järvekallaste mudateid, aga ka Tallinn-Tartu laibamaanteed, libastusin uuesti, sedakorda sõbramehe 82. aasta Gaz-52 juures. Viimasel oli kere täiega hukas, a mootor tipp-topp. Sai seegi järgmiste tuttavate abiga üle käidud ja kõik asjad otsast-otsani mitme pilli pealt kokku otsitud ja läikima nühitud, et sots-realismi ikka täiega nautida.
No ütleme nii, et kui ma viimane kord sellega Viljandi taga söögipoodi leiva ja õlle järele sõitsin, pidasid ühed tüübid mind otse maanteel kinni ja pildistasid ning üks vend tuli lausa poeparklas kättpidi tänama.
Nõndaks, aga pärast seda läks asi aina paremaks. Nimelt paar päeva tagasi juhtusin lugema miskit vanemat 'autolehte' v 'mootorite-maailma'-tüüpi üllitist - JA MIS MA NÄGIN? - mingi saksa poiss oli otsustanud, et ta teeb korda 70-te alguse järelhaagisega MAN-i veoauto. No neid pole vist enam eriti järelgi, a vennal oli selline iha sellise mäe otsa ronida. Oh-my-goodness-where-is-my-guiness, ütlesin ma endale, ja lugesin edasi. Loo lõpus selguski, et poiss oli mitte ainult jõuülekande, mootori, kõikvõimaliku elektriseadmestiku, tendid korda teinud ja ära taastanud, vaid kusagilt maa-alt välja leiutanud ka kabiiniistmetele originaalse dermantiiini jms ja tõepooolest sõidabki nüüd sellise iluga.
Ja viimaks. Ja see ei ole mingi nali! Ma nägin eile unes, et olen rekka-juht, ning miskipärast sõidan iga natukese aja pärast Eesti Panga juurde, kus laaditakse tolle Rebaste-poiste uue lõbukontserdimaja kõrval too rekka kõrvuni täis kilesse pakitud sularahapakke. Ning siis ma sõidan sellega otse Washingtoni. Ja siis ma nägin seda uuesti ja uuesti....
Ja nüüd, lp-vad foorumlased, ma küsin ja ma küsin ja ma küsin - mida teha? kuidas vabaneda sellest saatuslikust keerisest? kus hoida oma käsi?
koterman, nõiutu
Näiteks olles silmitsi vajadusega laevaühingu väiksemaid aluseid liigutada (n nagu 'Turm'-a nimelise viikingipaadi puhul, mis mh osales Tuletoomise nimelisel jõe-järve-mereretkel, seda siis ründesuunal Tartu-Pärnu-Virtsu-Tallinn), langesime koos paarimehega ühel päeval '62-l aastal toodet Daimler-Benzi tendiga kastika lummusesse. Nüüd siis sõidamegi sellega, maale ja linna, nagu üks kuulus piimapudeliga hiir lasteluuletuses.
Vähe sellest, olles nüüd Unimogiga proovinud radikaalsemaid külavaheteid ja järvekallaste mudateid, aga ka Tallinn-Tartu laibamaanteed, libastusin uuesti, sedakorda sõbramehe 82. aasta Gaz-52 juures. Viimasel oli kere täiega hukas, a mootor tipp-topp. Sai seegi järgmiste tuttavate abiga üle käidud ja kõik asjad otsast-otsani mitme pilli pealt kokku otsitud ja läikima nühitud, et sots-realismi ikka täiega nautida.
No ütleme nii, et kui ma viimane kord sellega Viljandi taga söögipoodi leiva ja õlle järele sõitsin, pidasid ühed tüübid mind otse maanteel kinni ja pildistasid ning üks vend tuli lausa poeparklas kättpidi tänama.
Nõndaks, aga pärast seda läks asi aina paremaks. Nimelt paar päeva tagasi juhtusin lugema miskit vanemat 'autolehte' v 'mootorite-maailma'-tüüpi üllitist - JA MIS MA NÄGIN? - mingi saksa poiss oli otsustanud, et ta teeb korda 70-te alguse järelhaagisega MAN-i veoauto. No neid pole vist enam eriti järelgi, a vennal oli selline iha sellise mäe otsa ronida. Oh-my-goodness-where-is-my-guiness, ütlesin ma endale, ja lugesin edasi. Loo lõpus selguski, et poiss oli mitte ainult jõuülekande, mootori, kõikvõimaliku elektriseadmestiku, tendid korda teinud ja ära taastanud, vaid kusagilt maa-alt välja leiutanud ka kabiiniistmetele originaalse dermantiiini jms ja tõepooolest sõidabki nüüd sellise iluga.
Ja viimaks. Ja see ei ole mingi nali! Ma nägin eile unes, et olen rekka-juht, ning miskipärast sõidan iga natukese aja pärast Eesti Panga juurde, kus laaditakse tolle Rebaste-poiste uue lõbukontserdimaja kõrval too rekka kõrvuni täis kilesse pakitud sularahapakke. Ning siis ma sõidan sellega otse Washingtoni. Ja siis ma nägin seda uuesti ja uuesti....
Ja nüüd, lp-vad foorumlased, ma küsin ja ma küsin ja ma küsin - mida teha? kuidas vabaneda sellest saatuslikust keerisest? kus hoida oma käsi?
koterman, nõiutu
Laur Kirjutas:Mitte just Mercedes-Benz asemel, aga midagi sellist peaks ka garaažis olema.
http://www.youtube.com/watch?v=krQmfaXRZH8
