07-07-2011, 11:12 PM
Nagu Denis ühe teise teema juures siin foorumis vihjas, ei ole MB600 alati olnud superautostaatuses. Nagu enamus tänapäeval superautodeks peetavaid klassikuid, oli MB600 vahepeal unustuses. MB600 oli superauto, kui seda toodeti ja teda peeti selleks ka peale tootmist peaaegu 1980-ndate lõpuni. 1990.-ndatel oli MB600 vana ja unustatud superauto, mille väärtus aina langes. MB600 ei olnud ligi 15 aastat moes. Taas tõusuteele pööras MB600 hind 1990-ndate lõpus ja kallinenud on ta tänaseni. Hinnatõus arvatavasti jätkub.
Sarnane käekäik on olnud ilmselt enamusel superautodest. MB300SL (W198 "kajakatiib") oli 1970-ndatel samuti unustatud ja alahinnatud vana superauto. Siis juhtus sageli, et vana W198 vahetati välja peaaegu uue W107 vastu, sest nende hinnad olid võrdsed. Tänapäeval on nende kahe auto hinnavahe 10-20 korda W198 kasuks. W107 hind lõpetas mõned aastad tagasi kukkumise ja on vähehaaval tõusmas, kuid samasse suurusjärku mis W198 oma, ei tõuse W107 hind kunagi. W107 on hinnatud autohuviliste seas, kuid tal puudub märkimisväärne kollektsiooniväärtus - ta ei ole superauto. Ta ei ole piisavalt eriline ega haruldane, kuigi ta meile meeldib, eks?
MB600 on vaieldamatult superauto, kuid kas ta hind tõuseb samasse suurusjärku W198 MB300SL-ga, on raske öelda. Adekvaatseks võrdluseks on need autod teineteisest liiga erinevad. MB300SL-ga saab võtta osa elitaarseimast Mille Miglia ajaloolisest rallist. MB600-ga saab minna kõige eksklusiivsemale vastuvõtule või ...paraadile. Ka Oleksandr Lukašenka sõidab igal aastal 9. mai paraadil Minskis oma ülesrivistatud soldatite eest läbi allalastud katusega MB600 landauletil ja tervitab neid.
Võib arvata, et enamus tänaseid klassikalisi superautosid langesid kümmekond aastat peale tootmist unustusse ja neid sai osta väga soodsalt. Nii näiteks ehitasid üles oma uskumatu superautode kollektsiooni vennad Schlumpfid Prantsusmaal. Töösturitest vennad investeerisid salaja kogu oma dividenditulu Bugattidesse jt. ülieksklusiivsetesse moest läinud ja seetõttu soodsalt saadud superautodesse ning panid need suurde angaari luku taha. Nad taastasid paljud oma autodest suure saladuskatte all. Lõpuks ajas nende autode kollektsioneerimise hobi nad pankrotti. Aastaid hiljem avastati nende salajane kollektsoon. Kunagi väärtusetud ja moest läinud superautod olid läinud väga kalliks. Tänapäeval asub selles angaaris Prantsusmaa Riiklik Automuuseum.
Kaupo, raske öelda, millal saab autohuvilisest autokollektsionäär. Ajakirjas "Octane" on Jay Leno ja Rowan Atkinson, kellel mõlemal on väga suured haruldaste autode kogud, arutlenud, et autohuviline sõidab oma autodega, aga kollektsionäär ei sõida. Endid peavad nad raudselt autohuvilisteks, mitte - kollektsionäärideks. Samas ei ole päris selge, kust jookseb piir autokollektsionääri ja -huvilise vahelt. Laiem avalikkus ei tee neil kahel tegelasel ilmselt mingit vahet. Aga siiski. Autohuviline on Leno ja Atkinsoni teooria järgi mõistlik inimene, kes oma väheste või arvukate vanade autodega sõidab. Kollektsionäär aga üks kahest järgnevast. Kollektsionäär võib olla tark inimene, kes autodega ei sõida, ostab neid soodsalt ja müüb kallilt. Tark kollektsionäär on näiteks Bernie Ecclestone, kes oma autodega teadaolevalt ei sõida. Isegi oma V16 "Marmoniga" polnud ta kordagi sõitnud enne, kui selle eelmisel aastal ligi 400 tuhande euro eest maha müüs. Samuti taipas Bernie müüa oma MB540K spetsiaalrodsteri turu tipus maksimumhinnaga. Psüühilise häirega (palun vabandust) on Leno ja Atkinsoni arvates see kollektsionäär, kes ainult ostab autosid, nende ei sõida ja kunagi midagi ei müü. Samas arvab minu autodest kauge abikaasa, et ka minul ilmselt mingi kruvi peas logiseb, kuna tunnen vanade autode vastu liiga suurt huvi
Aga millal saab kollektsionäärist autohuviline? Kas siis, kui ta käitub nagu Elton John, kes taipas müüa Briti autode kollektsiooni maha, öeldes, et tal pole nendega aega sõita ja rõhutades, et autod on mõeldud sõitmiseks, mitte vaatamiseks? Ehk siis, kui mõistus pähe tuleb?
Eesti keeles ei ole minu teada defineeritud mõistet "uunikum". (Palun parandage, kui eksin!) Kohati tundub, et inglise keeles on terminid paremini paigas, kuid segadust siiski jätkub:
- Veteran Car või Edwardian Car (Inglismaal) ja Brass Car (USAs): 1905-1914
- Vintage Car: I Maailmasõjast, kuni 1929.a. Wall Streeti krahhini
- pre-World War II car: Suurest Depressioonist, kuni 1948.a.
- post-war car: 1949.a., kuni 25 aastat tänapäevast tagasi
- modern car: tänapäevast, kuni 25 aastat tagasi
Kõiki "vanu autosid" ehk üle 25 aasta vanuseid autosid võib arvatavasti kutsuda klassikalisteks autodeks. Eesti keeles siis uunikumideks?
Saksamaal on kasutusel naljakas pseudoingliskeelne sõna klassikaliste autode (uunikumide) jaoks: "oldtimer". Vastandina on seal hakatud mitte veel "päris"-uunikume kutsuma "youngtimeriteks". Sõna "youngtimer" on väga hea sõna ja seda kasutatakse ka inglise keeles tähistamaks 15-25 aastat vanu sõidukeid.
Sarnane käekäik on olnud ilmselt enamusel superautodest. MB300SL (W198 "kajakatiib") oli 1970-ndatel samuti unustatud ja alahinnatud vana superauto. Siis juhtus sageli, et vana W198 vahetati välja peaaegu uue W107 vastu, sest nende hinnad olid võrdsed. Tänapäeval on nende kahe auto hinnavahe 10-20 korda W198 kasuks. W107 hind lõpetas mõned aastad tagasi kukkumise ja on vähehaaval tõusmas, kuid samasse suurusjärku mis W198 oma, ei tõuse W107 hind kunagi. W107 on hinnatud autohuviliste seas, kuid tal puudub märkimisväärne kollektsiooniväärtus - ta ei ole superauto. Ta ei ole piisavalt eriline ega haruldane, kuigi ta meile meeldib, eks?
MB600 on vaieldamatult superauto, kuid kas ta hind tõuseb samasse suurusjärku W198 MB300SL-ga, on raske öelda. Adekvaatseks võrdluseks on need autod teineteisest liiga erinevad. MB300SL-ga saab võtta osa elitaarseimast Mille Miglia ajaloolisest rallist. MB600-ga saab minna kõige eksklusiivsemale vastuvõtule või ...paraadile. Ka Oleksandr Lukašenka sõidab igal aastal 9. mai paraadil Minskis oma ülesrivistatud soldatite eest läbi allalastud katusega MB600 landauletil ja tervitab neid.
Võib arvata, et enamus tänaseid klassikalisi superautosid langesid kümmekond aastat peale tootmist unustusse ja neid sai osta väga soodsalt. Nii näiteks ehitasid üles oma uskumatu superautode kollektsiooni vennad Schlumpfid Prantsusmaal. Töösturitest vennad investeerisid salaja kogu oma dividenditulu Bugattidesse jt. ülieksklusiivsetesse moest läinud ja seetõttu soodsalt saadud superautodesse ning panid need suurde angaari luku taha. Nad taastasid paljud oma autodest suure saladuskatte all. Lõpuks ajas nende autode kollektsioneerimise hobi nad pankrotti. Aastaid hiljem avastati nende salajane kollektsoon. Kunagi väärtusetud ja moest läinud superautod olid läinud väga kalliks. Tänapäeval asub selles angaaris Prantsusmaa Riiklik Automuuseum.
Kaupo, raske öelda, millal saab autohuvilisest autokollektsionäär. Ajakirjas "Octane" on Jay Leno ja Rowan Atkinson, kellel mõlemal on väga suured haruldaste autode kogud, arutlenud, et autohuviline sõidab oma autodega, aga kollektsionäär ei sõida. Endid peavad nad raudselt autohuvilisteks, mitte - kollektsionäärideks. Samas ei ole päris selge, kust jookseb piir autokollektsionääri ja -huvilise vahelt. Laiem avalikkus ei tee neil kahel tegelasel ilmselt mingit vahet. Aga siiski. Autohuviline on Leno ja Atkinsoni teooria järgi mõistlik inimene, kes oma väheste või arvukate vanade autodega sõidab. Kollektsionäär aga üks kahest järgnevast. Kollektsionäär võib olla tark inimene, kes autodega ei sõida, ostab neid soodsalt ja müüb kallilt. Tark kollektsionäär on näiteks Bernie Ecclestone, kes oma autodega teadaolevalt ei sõida. Isegi oma V16 "Marmoniga" polnud ta kordagi sõitnud enne, kui selle eelmisel aastal ligi 400 tuhande euro eest maha müüs. Samuti taipas Bernie müüa oma MB540K spetsiaalrodsteri turu tipus maksimumhinnaga. Psüühilise häirega (palun vabandust) on Leno ja Atkinsoni arvates see kollektsionäär, kes ainult ostab autosid, nende ei sõida ja kunagi midagi ei müü. Samas arvab minu autodest kauge abikaasa, et ka minul ilmselt mingi kruvi peas logiseb, kuna tunnen vanade autode vastu liiga suurt huvi
Aga millal saab kollektsionäärist autohuviline? Kas siis, kui ta käitub nagu Elton John, kes taipas müüa Briti autode kollektsiooni maha, öeldes, et tal pole nendega aega sõita ja rõhutades, et autod on mõeldud sõitmiseks, mitte vaatamiseks? Ehk siis, kui mõistus pähe tuleb?
Eesti keeles ei ole minu teada defineeritud mõistet "uunikum". (Palun parandage, kui eksin!) Kohati tundub, et inglise keeles on terminid paremini paigas, kuid segadust siiski jätkub:
- Veteran Car või Edwardian Car (Inglismaal) ja Brass Car (USAs): 1905-1914
- Vintage Car: I Maailmasõjast, kuni 1929.a. Wall Streeti krahhini
- pre-World War II car: Suurest Depressioonist, kuni 1948.a.
- post-war car: 1949.a., kuni 25 aastat tänapäevast tagasi
- modern car: tänapäevast, kuni 25 aastat tagasi
Kõiki "vanu autosid" ehk üle 25 aasta vanuseid autosid võib arvatavasti kutsuda klassikalisteks autodeks. Eesti keeles siis uunikumideks?
Saksamaal on kasutusel naljakas pseudoingliskeelne sõna klassikaliste autode (uunikumide) jaoks: "oldtimer". Vastandina on seal hakatud mitte veel "päris"-uunikume kutsuma "youngtimeriteks". Sõna "youngtimer" on väga hea sõna ja seda kasutatakse ka inglise keeles tähistamaks 15-25 aastat vanu sõidukeid.