Mis auto on Mercedes 600

[denis23]

Saksa autotööstuse sünni taga on eelkõige inimesed - konstruktorid, oskustöölised, mänedzerid.

Tol ajal oli isiku roll tootmisprotsessis kordades kõrgem kui praegu.
Kui insener teeb arvutuses vea, eks siis arvutusprogramm seda korda ei saa. Ja kui treial ei suuda detaili valmistada, siis CNC pink seda ise ei tee.

Ja kere keevitasid kokku ikkagi keevitajad ning panid kokku lukkseppad, mitte robotid. Ja kui lukksepp ei suuda teha kere nii, et seal on uksevahed ühtlaselt 2.5 mm, siis luksusautot ei saa.

Sellest, et autodisainil oli palju suurem roll - ning ruum on kõigidele niigi selge. Välimust pani paika mitte aerodünaamika ja turvanormid, vaid stiil ja tõug, ning erinevalt kahest esimesest parameetritest ei ole selle jaoks mingeid euronorme.

Käsitöö osakaal kõrgklassi autode puhul oli ülisuur. Meie ei suuda isegi ette kujutada kui suur.


Mõtleme - tolleaja parimad ja kallimad autod tegid väikefirmad, kellel oli alles mitukümmend töötajat, kusjuures tootmismahud olid 10-100 autot aastas. Ning tegemist ei olnud askeetlike torukarkassil spordiautodega, vaid neljaukseliste luksussedaanidega, mis ületasid oma tasemelt suurte firmade toodangu.


Näiteks Iso Rivolta:



Gordon Kebble:




Jensen FF:



Facel Vega:




Võtmesõna on omanike isiklik panus ning töötajate kõrge kvalifikatsiion. Täna see poleks mõeldav, kolmkümmend fanaatilist geeniust ei suuda kuskil tsehhis teha auto mis oleks võrdne näiteks Maybachiga või ületaks Mercedes CL-i. Sõltumatu hinnast. Tol ajal oli see võimalik.

Ja omanik oli reeglina ise tootmisprotsessi juures. Firma suurus ei lugenud.

Mercedes viiekümnendate lõpus oli oma käivete poolest ikkagi korralik kääbus võrreldes näiteks GMi või Fordiga. Aga ehitas maailma paremat autot. Analoogne on Rolls-Royce, Bentley, Aston jne. Need ei pidanud ennast müüma sest ka väikeste tootmismahtudega oli võimalik teha maailma paremad autod.

Aga mille poolest Saksamaa tööstus oli alati suur, see on talentid. Ning see luges. Ikka Saksa konstruktori ja kutsetöö kool...


Teine asi on kindlasti see tohutu pagas mida sai Saksamaa tehnika ja teadus IIMS ajal. Tohutud summasid olid suunatud tehnikaarengule ning sõja lõpuks olid III Reichil kasutusel mõned seadmed mis ületasid oma aega aastakümnete võrra. Näiteks FW-190 hävitaja BMW mootori juhtimisautomaatika (n.n. kommandogerät, ehk siis maailma esimese sisepõlemismootori ECU)




Kui poleks sõda olnud, ilmselt läheksid aastakümned enne kui inimkond oleks jõudnud seda teha.

Veel näide isikute rollist. Ülalmainitud FW-190 konstruktor Kurt Tank peale 1945 pages Argentiinasse, kus ehitas nullist väga lühikese aega maailma ühe parema reaktiivhävitaja, mida lasti seeriatootmisse. Argentiina ei olnud mitte mingil juhul lennunduse suurriik, kuid tänu geniaalsele konstruktorile mis olude sunnil sinna emigreerus, said need väga lühikese perioodiga ehitada lennuki, mis oli võrdne USA ja Inglismaa hävitajatega, ehk siis maailma tipudega.

Tänasel päeval see ei oleks mõeldav mitte isegi viienda põlvkonna hävitaja puhul, vaid isegi väikeauto. Seadmed ning resurssid loevad sadu korda rohkem kui isiklik panus...