MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm. Västrik]

Kuna mul endal veel W140 autot ei ole, tuleb sõbra teemat risustada ning püüda see W124 lainelt jälle vana S-klassi juurde tagasi meelitada. Loodan, et teemaomanik väga ei pahanda.

Kui W140 1991 aastal Genfi autonäitusel debüteeris, meeldis ta kõigile peale Saksamaa. USA, Aasia ja Ida-Euroopa tervitasid uut hiigelautot ja sealsed elu peremehed asusid neid ka kiirelt soetama, kuid maailm ei olnud 90-te alguses veel sama globaliseerunud nagu täna. Väidetavalt üle pooled uutest Mercedestest müüdi koduturul. Ja koduturg paraku ei armastanud uut S-klassi, sest pidas seda ratastel elutoaks - hiiglaseks, mis ei sobigi sõiduautode sekka. Mercedese lipulaeva naeruvääristati igal võimalusel ning ajakirjades ilmusid regulaarselt negatiivset mainet süvendavad artiklid, milleks oli osaliselt kahtlemata põhjust, kuid võimalik, et ka konkurendid aitasid sellele pisut kaasa.

Näiteks oli uus S-klass nii lai, et sellega ei saanud mugavalt minna rikaste ja ilusate ühte lemmiksihtkohta, Sylt'i saarele, sest auto ei mahtunud saareleviiva rongi vagunitesse. Arvamuslugudes arutleti tõsimeeli selle üle, kas sedavõrd suure autoga liiklemine rikub Saksamaa teesid, kuigi Daimler-Benz'i S-klasside müük moodustas alla 1% kõigi uute sõiduautode müügist. Levima hakkasid naljad, et S-klassiga ei tohigi pühapäeval sõita, sest veoautodel on siis Saksamaal sõidukeeld. Täht "S" mudelinimes aga tähistas rahvasuus "Superrasket", "Superjanust" või "Superkallist".

Lisaks mõõtmetele ja kaalule oli tootmise alguses W140 kandevõime sedavõrd väike, et S-klassiga sai teoreetiliselt puhkusele sõita vaid kahekesi ja kerge pagasiga või siis neljakesi, aga ilma pagasita. Daimler-Benz üritas olukorda päästa sellega, et suurendas rehvirõhku esirehvides 0,2 ja tagarhevides 0,3 baari võrra ning tõstis sellega mõnevõrra auto lubatud täismassi, kuid see omakorda omas negatiivset mõju auto veeremugavusele. On raske uskuda, et ainuüksi see tõik 1992 aastal auto arendusjuhi, Dr. Wolfgang Peter'i Daimler-Benz'ist lahkuma sundis, aga saksakeelsed allikad seda tõepoolest väidavad ning kindlasti oli W140 kogutud kriitikal selles oma roll.

Uus S-klass ise oli omaduste poolest küll eranditult kiiduväärt, mida kinnitasid kõik, kes reaalselt sellega sõitsid või seda testisid, kuid maailmavaatelisest ja enamasti põhjenduseta lauskriitikast sündinud kahju oli tehtud. BMW on väitnud, et sel perioodil siirdus rekordiliselt suurte luksusautode omanikke Mercedese juurest üle BMW klientideks. Väidetavalt ostis Daimler-Benz S-klasse ise kokku, et need vahetusautodena BMW esindustes ei vedeleks ja selge see, et samal ajal ei maganud ka konkurendid Audi ja Lexus.

1993. aastal ilmutas Daimler-Benz Saksamaa turul eraldi brožüüri pealkirjaga "Mammut, Traum und Himmelsschaukel", mille abil avalikkusele selle omas ajas hiigelauto mõõtmeid, mootoreid ja keskkonnasõbralikkust põhjendada ja selgitada üritati.



Tegemist on mitmekümneleheküljelise traktaadiga, milles väide väite ja lause lause haaval kummutatakse S-klassi negatiivset kuvandit ning üritatakse seda kohati üsna emotsionaalselt õigesse valgusesse tagasi asetada. Soovitan W140 omanikel see teos kindlasti soetada, sest kui üks auto on autotööstuse arengusse nii tugeva jälje jätnud, on mõistlik ka seda jälge peegeldavat brožüüri omada. Tuleb kasuks nii keeleoskusele kui on lihtsalt ilus lugeda.

Ja siit jõuamegi W140 mõistlikkuseni tänapäeva argielus.

W140 igapäevakasutus ei pruugi olla teostamatu mõte, kuid siinkirjutaja, olles küll eranditult suhteliselt vanade autode tarbija, sellega ilmselt toime ei tuleks ning seda eriti V12 või V8 versioonis. Ma ei oskaks näiteks Tartus ausalt sel juhul mootorimurede korral kellegi poole pöörduda, sest juba vana autot ei taheta remonditöökodades reeglina näha ning suure mootoriga vana autoga vist kõigi tuttavate tarkade autoremontijate juurde minnes on ilmselt mitte juhuslikult kõigi nägu sama nalja täis nagu kalender ja kuidagi pole aega sellega tegeleda. Võibolla kui väga alandlik olla, paluda ja nuruda ning auto nädalateks või kuudeks vedelema jätta, õnnestub kellelgi seda kunagi vaadata, aga seda ka ainult sel korral heatahtlikkuse märgina, sest vahepeal oled palju Passateid või Audisid remontida toonud.

Üldkokkuvõttes on W140 teatud varustuse ja motoriseeringu juures ilmselt siiski sama odav või odavam pidada kui ükskõik milline kaasaegsem perediisel ja seega, nagu öeldud, on see tõenäoliselt teostatav.

Teine mure on endiselt auto suurus. Maanteel võib see ju äge olla, aga W140 linnaliikluses, kus Sul tuleb päevas sada korda autosse ja välja hüpata, ukse vahelt asju kätte küünitada, parkimispileteid aknale panna, teise auto lähedal enda autosse olematust uksevahest sisse imbuda jne hakkab suurus häirima. Uksed on rasked, istmed on jurakad, kõik on Sinust kaugel ja kõik käib häirivalt rahulikult isegi kui Sul on väga kiire. Ainuüksi sisseistumine ja start võtab suure autoga nii kaua aega, et mõne manuaalgolfi tagatuledki on silmapiirilt kadunud enne kui oled reaalselt nina õiges suunas liikuma saanud. Tõsi, W140 ei ole ehk mõõtmetelt suurem kui tänane Audi A6 või mõni teine suurema keskklassi boliid, aga ta on vana ja see võimendab paratamatult tema suurust ja raskust ning muudab ta küll erakordselt pidulikuks, kuid igapäevakasutuses pigem väsitavaks autoks.

Ja isegi kui lõpuks oledki rahulik inimene ning suudad auto mõõtmetega leppida, tuleb erakordselt kõvasti närve treenida, et Sind tühised naginad-kolinad-kulumised-kriimud häirima ei hakkaks, sest vana autot omades tekib alateadlikult ja automaatselt soov, et ta oleks väga korralik. Siinkohal on päris tugev konflikt auto uueks ehitamise soovi ja praktiliste võimaluste ehk mõistlikkuse vahel. Samuti hakkab aju igal hetkel vana ilusa asja hävitamisele vastu töötama. Igapäevaautot peab saama siiski muretult kasutada - lapsed peavad selles süüa tohtima, see võibki olla vahepeal kaks kuud pesemata, parklamõlgid ei tohi hinge sama mõlki lüüa, üleüldiselt ei tohi sellest autost kuigi kahju olla jne.

Ma olen proovinud - mina selle viimasega toime ei tule ja enam ei ürita ka.

Seega W140 on märkimisväärne auto ning ilmselt üks parimaid ja revolutsioonilisemaid suursedaane, mis iial tehtud, aga võibolla oleks aeg lasta tal õigustatult muutuda oma olemusele kohaseks väärtuslikuks klassikuks. Eriti kui tegu on sellise ilusa isendiga nagu Sm.Tihhonovi oma, millesse on pealegi rohkem energiat ja raha kulutatud kui mitmed meist jaksaks või suudaks.


Parimate soovidega,

Tauno
PS! Ootan tõsiselt põnevusega, kas sm.Tihhonov tõesti W126 talveautona millalgi ära teeb. Huvitav kogemus oleks see kindlasti.