MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Tauno, tore kui meeldis. Sõida ja naudi, varsti on nagunii lumi maas. Ja muide, seljatuge saab ju ka tagaistmel allapoole lasta. Nii moodustub päris mõnus pinnas meeldivaks uneks. Aga need turvavööd tunduvad mulle ikkagi katki. Ja ma ei oska neid kahjuks parandada ka. Loodan, et vööd on hetkel lihtsalt erroris, kuna mul pole turvapadjaga rooli peal. Nad on omavahel kuidagi seotud, sest kui näiteks turvavööl pistik küljest võtta, läheb ka AIRBAG tuli põlema.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis filosofeerida veidi üldisemalt W140 teema üle, tsiteerides ühe tobeda teleprojekti pealkirja - "mõistlik või mõttetu".

Olen seda ka enne väitnud, et minu W140 projekt liigitus kategooriasse "mõttetu". Kulukas, keerukas, tulemus väga vähe rahuldust pakkuv ning päeva lõpuks järelturul ka väikese edasimüügiväärtusega. Kuid väide "mõttetu" kehtis seni peamiselt tehnilis-majandusliku poole kohta. Ehk siis tugines ammu teada postulaadile - kordades odavam on osta korralik auto. Olin selle teadmisega hakanud juba harjuma ning see mõte iseenesest mind enam niiväga enam ei vaevanudki. Kuid viimasel ajal on minu rahunenud närvid hakanud jälle pingule minema, sest minus kinnistub üha suurem veendumus, et olen ostnud üldse täiesti vale mudeli.

Oma autot ostes ei olnud ma eriti kursis W140 ajaloo, mudelite erisuse ja ajas tehtud muudatuste olulisusega. Ma tulistasin kriteeriumid täiesti puusalt - pikk kere, oranž suund, klaverimust värv, pruun polster, 500 mootor. Õnnetuseks olen täna olen hakanud aru saama, et päris mitmes aspektis tulistasin ma ikka täiesti mööda.

Minus oli lihtsalt kinnistunud veendumus, et W140 on kõige ilusam just alguse otsa autona, sest tema teravad tagatuled, ruuduline esivõre ja oranžid suunad joonistavad selle auto suursuguse oleku kõige paremini välja. Antud arvamusel olen ma tegelikult tänaseni aga mulle on hakanud kohale jõudma teadmine, et facelift mudel on mitmes mõttes parem auto. Ta on parema viimistlusega ja tal on mõned lahendused palju ägedamad. Ja siis see minu poolt püstitatud mootorivalik? Ma tahtsin saada suurt mootorit, kuid pelgasin V12 versiooni. Tänase päevani ei ole ma aru saanud miks??? Kust see arvamus tuli? Sest arvestades seda jama, mida ma olen näinud oma V8 mootoriga, võin ma üsna kindlalt väita, et V12 EI oleks mind jalust niitnud. Ja kütusekulu osas võin täna kindlalt väita, et suurt vahet ei ole. Sest ka 500 võtab tänapäeva mõistes nii palju kütust, et seda on keeruline endalegi põhjendada.

Selle kõigeni on mind juhatanud üks minu "ristilaps", kelle seltsis olen veetnud juba umbes kaks nädalat. Ta pärineb ühest suurest perest, kus perepeal ei ole endal väga mahti oma lastega mängida. Ja nii olen ma omaniku palvel võtnud mõned autod endale mängida. Ja neist viimane on hakanud minu S-klassi projekti vundamenti lõhkuma.

Sõprade autodega tekib harva selline kiire kiindumise emotsioon, et alatest esimesest sisseistumise hetkest tunned, nagu oleks see sinu auto. Kuid seekord on tõesti juhtunud, et ma armastan oma ristilast kordades rohkem kui enda oma ja ma olen päriselt ka nüüd pisut segaduses. Tänane plakatitüdruk (või kaanepoiss, kuidas soovite) on 1995. aasta pika kerega S600.



Tegemist on haruldaselt väikse läbisõiduga ja veel haruldaselt friigima värvikombinatsiooniga autoga. Kuldne S on minu teine nõrkus. Kuldne oli alati minu teine valik musta järel, eelistatuna muidugi jälle oranzi suunaga. Ma tegelikult ei ole kunagi sallinud seda feisslift 600 nina, oma blässide valgete suunadega ja "kadaka turu" iluvõrega. Kuid pagan, elusuuruses see asi isegi kuidagi töötab. Ma tean, et antud isendil on välises komplektsuses mõned väiksed puudujäägid, kuid lollid ei saa aru ja targad ei tule ütlema.

Lisame siia juurde nüüd ka feisslift S600 salongi oma kahes toonis polstriga.



Kogu see tervik on minu silmis nii vastupandamatult äge kombo. Tõsi - tänaval keegi kuldsele S-klassile järele ei vaata. Aga ise tean, et enam palju luksuslikumaks minna ei saa. Aga nüüd hakkame siia liitma juurde kõiki pisidetaile, mis käivad kaasas ainult feisslift 600 mudeliga.
Klaasist katuseluuk (OK, sai lisana ka teistele, kuid mitte kunagi oranzi suunaga autole)


Kahevärvilise nahaga kupee istmed (sai ainult feisslift 600-le) ning heledad pruunid plastpinnad, mida enne feisslifti polnud olemas.


Nahk-puit kombinatsioonis rool


Ainult 600 mudelitel kasutatud puitplaadiga käigukangi kuliss


Ainult 600 mudelitel kasutatud vaiba ja veluuriga kaetud B-piilar koos dekoratiivse puitliistuga


Ainult 600 mudelitel kasutatud nahast päiksesirmid koos veluuriga kaetud laekonsooliga ja A-piilaritega


Facelift mudeli uksepolstrid on igas mõttes paremad kui vanal. Esiteks sulgub uks hea häälega. Erinevalt vanast, mille uksepauku ilmestab kogu käetoe mehhanismi pahur vibratsioon. Teiseks on mugavad laiad käetoed ja praktilised uksetaskud. Algupärase mudeli uksepolstrid on mugavuse ja praktilisuse mõõdupuul täiesti kasutud. Ning lisaks rõõmustab 600 tagaustel puidust tuhatoosidega. Täitsa hull värk kui oluline roll on meie elus pisidetaildel. Kogu elu värvikirevuse määravadki pisidetailid.


Ning tegelikult on erinevust rõhutavaid pisidetaile palju. Kasvõi näiteks heleda veluuriga kaetud pakiruum.


Aga mis põhiline - facelift auto on lihtsalt palju paremini tehtud. Kogu tema salongi viimistlus on täiesti teisel tasemel. Kõik plastikud on käe all hoopis teistsugused, tuhmi pinnaga ja kvaliteetsed. Midagi ei nagise, midagi ei irvita lahti, midagi pole üles tursunud. Kogu üldpilt on mõõtmatult kvaliteetsem kui vanal mudelil. Eks muidugi 600 eriviimistlus annab palju lisandväärtust. Kuid sama tugeva ja kvaliteetse tunde jätab ka teise sõbra '94 S320.

Ning sõiduomadustelt ei ole 600 ja 500 üldse võrreldavad. 600 kõrval on minu auto nagu küüliku piss. Ma mäletan sarnast erinevust omal ajal, kui sõitsin ise BMW 750-ga ja sain proovida 740. Kuigi paberil olid need autod soorituselt võrdsed ja kõigi parameetrite kokkuvõttes tundus 740 isegi parem valik, ei olnud tegelikkuses neil kuigi palju ühist. V12 sõitis lihtsalt täiesti teistmoodi.

Ma saan nüüd aru, miks HotPapa ei leina oma 560SEL-i, sest korras 600 sõidab lihtsalt nii palju kordi paremini. Nii mugavat ja sundimatut sõiduelamust vanatehnikalt ei ootaks. Ma tema üüratust jõuressursist parem ei räägigi. Mina, kes ma olen alati W140 aadressil kriitiline olnud ja eriti põlanud valge suunatulega mudeleid, pean nüüd vabandama, silmad maha lööma ja tunnistama, et facelift S600L on ikka täiesti ekstraklass. Ilmselt vanatehnika vallas üks parimaid autosid üldse, millega sõita.

Ja nii ma muudkui sõidan (ja tangin...) oma ristilapsega ja aina keerutan mõtteid, kuidas enda poolikust lahendusest lahti saaks ja kust endalegi hea 600 välja võluks. Sest korralikuna ostetud 600SEL on vanatehnikana küll täiesti mõistlik auto ja ilmselt ka hea investeering. Kõik muud W140 mudelid on ikka natuke aseaine maiguga.