23-02-2014, 03:51 AM
Te ei pea seda pikka ja piltideta kirjandit lugema. Mul oli lihtsalt vaja mõtteid korrastada ja leida mingi põhjendus oma tegevusele. Kuna olen olnud kodumaalt eemal, pole autoprojektiga midagi väga konkreetset toimunud. Peale peletavate summade eest varuosade ostmise, kuid see pole nagu päris tegevus. Seda enam on praegu olnud aega juurelda autoprojekti mõttekuse üle ja laiemalt üldse W140 Mercedese positsiooni üle meie ühiskonnas.
Viimane projekt on olnud minu jaoks senimaani kahtlemata põnev ja säravate visioonidega. Mul keerleb peaaegu iga päev silme ees kaader uueväärilisest 040 mustast W140-st. Kuid ma ei saa väita, et oleksin enda tehtud valikutega lõpuni rahul. Peamiselt närib siin hinge teadmine, et ostsin ikkagi rondi ja tema ehitamine läheb kallimaks kui olnuks osta säilinud auto. Korraks põneva ja odavana tundunud USA seiklus on muutunud ootamatult kulukaks ja kuidagi mõttetuna näivaks projektiks. Kui ma kunagi vaatasin Valgamaal pikalt müüdud 10000 EUR musta 600SEL-i, pidasin ma seda hinda selgelt liiga kõrgeks ja ei tahtnud teda isegi vaatama minna. Täna võin ma vaid unistada, et mu auto sama vääringu eest valmis saab.
Ja mida ma siis lõpuks selle summa eest saan? OK, tegevuse ja kvaliteetaja mõttes on see kahtlemata õnnestumine. Mulle tõesti meeldib autosid ehitada ja mängida pisidetailidega. Ja kuigi kõik ümberringi kiidavad odavaid järelturu varuosi, on minu jaoks naudingu üks element lapata originaal varuosade slaide, kirjutada välja koode ja käia esinduses leti taga klassikule juppe toomas. Veermikuosadega on see nauding väike, ilujunnidega aga täitsa nirvaana. See annab autoehitusele kuidagi kvaliteetse fiilingu ja tekitab tunde, et täpselt nii see harrastus ideaalis peakski käima. Kui ma vaatan Saksamaal või Belgias MB esinduse ees peegelsiledat W124, millel on lambanahast istmekatted ja hobuseraud iluvõrel, on see pilt nii ilus, et tahaksin ise samamoodi elada. Mis teha, peaviga.
Vastik ongi ainult see teadmine, et auto mida ma ehitan, on järelturul väärtusetu. Autoprojekti maksumus pole kunagi liiga suur, kui tema hilisem turuväärtus on kasvõi ligilähedane sellele. Ja antud aspektis on W140 täna ikka täielik prügikala. Klassikutest üks odavamaid Mercedese mudeleid. Ehitaks ükskõik millist rariteetsemat mudelit, tunduks kuidagi, et ehitatud asi on ka midagi väärt. Näiteks midagi sportlikumat - 190E 2,5-16 või W124 500E. Või midagi klassikalisemat W107 500SL, W116 450SEL, mõni W108 või W109 V8 versioon. No tõesti, isegi maailma kõige meinstriimim W126 560 oleks nii sedaani kui kupeena palju arukam valik. Nad on kõik täna palju kallimad ja rahvas seas palju aktsepteeritumad mudelid kui misiganes W140.
Aga kas see kõik ikka on nii nagu esmapilgul tundub? Üks prantsuse vanasõna ütleb, et "just roosidesse uskumine paneb need õitsema". Kas W140 ikka on prügikala? Jah, täna veel kindlasti on. Aga mulle näib, et see pöördumise protsess on just käima läinud. Võtsin lahti Eesti auto24 portaali ja vaatasin meie turgu. Kokku on W140 sedaani kuulutusi ainult 18, mis on tegelikult väga väike arv. Analüüsides veidi kuulutuste sisu, on neist ainult 5 bensiinimootoriga ja need on ühtlasi ka kõige kallimad pakkumised. Suur odavate diislite osakaal näitab minu meelest seda, et W140-sse üritatakse veel suhtuda kui AUTODESSE, millega saab igapäevaselt sõita. Aga fakt, et nad on odavad kinnitab, et tegelikult väga ikka ei saa. Et odavas otsas enam bensiinimootoreid pole näitab, et keskmised Lasnamäe joped bensukaga tõesti enam kuidagi hakkama ei saa ja laibad on lõpuks ära seisma jäänud. Siin võiks teha järelduse, et vähemalt Eestis on bensiinimootoriga W140 juba saamas klassikuks. Ja need odavad diislid enam ilmselt väga kaua ei sõida. W140 on selles suhtes hea mudel, et ta ei lase enda surnukeha nii kaua mõnitada kui W126.
Saksas on odavat W140 veel saada, kuid palju kohapeal käinud inimese hinnangul on enamus sellest täielik p...sk. Seega kõik mida ei õnnestu paari aasta jooksul Ida Euroopasse ära müüa, läheb paratamatult purustajasse. Nii nagu täna on Saksast kadumas odav ja korralik BMW E38. Nende hinnad on juba tõusuteel ja mul pagan jäigi see mudel ostmata.
Äkki võibki juhtuda, et lähiajal õpitakse ka W140 hindama kui üht ajaloo verstaposti? Ma ilmselt teen millalgi loomkatse ja lähen W140-ga mõnele vanatehnikaüritusele kohale. Saab näha kui viltuse näoga mind vaadatakse.
Viimane projekt on olnud minu jaoks senimaani kahtlemata põnev ja säravate visioonidega. Mul keerleb peaaegu iga päev silme ees kaader uueväärilisest 040 mustast W140-st. Kuid ma ei saa väita, et oleksin enda tehtud valikutega lõpuni rahul. Peamiselt närib siin hinge teadmine, et ostsin ikkagi rondi ja tema ehitamine läheb kallimaks kui olnuks osta säilinud auto. Korraks põneva ja odavana tundunud USA seiklus on muutunud ootamatult kulukaks ja kuidagi mõttetuna näivaks projektiks. Kui ma kunagi vaatasin Valgamaal pikalt müüdud 10000 EUR musta 600SEL-i, pidasin ma seda hinda selgelt liiga kõrgeks ja ei tahtnud teda isegi vaatama minna. Täna võin ma vaid unistada, et mu auto sama vääringu eest valmis saab.
Ja mida ma siis lõpuks selle summa eest saan? OK, tegevuse ja kvaliteetaja mõttes on see kahtlemata õnnestumine. Mulle tõesti meeldib autosid ehitada ja mängida pisidetailidega. Ja kuigi kõik ümberringi kiidavad odavaid järelturu varuosi, on minu jaoks naudingu üks element lapata originaal varuosade slaide, kirjutada välja koode ja käia esinduses leti taga klassikule juppe toomas. Veermikuosadega on see nauding väike, ilujunnidega aga täitsa nirvaana. See annab autoehitusele kuidagi kvaliteetse fiilingu ja tekitab tunde, et täpselt nii see harrastus ideaalis peakski käima. Kui ma vaatan Saksamaal või Belgias MB esinduse ees peegelsiledat W124, millel on lambanahast istmekatted ja hobuseraud iluvõrel, on see pilt nii ilus, et tahaksin ise samamoodi elada. Mis teha, peaviga.
Vastik ongi ainult see teadmine, et auto mida ma ehitan, on järelturul väärtusetu. Autoprojekti maksumus pole kunagi liiga suur, kui tema hilisem turuväärtus on kasvõi ligilähedane sellele. Ja antud aspektis on W140 täna ikka täielik prügikala. Klassikutest üks odavamaid Mercedese mudeleid. Ehitaks ükskõik millist rariteetsemat mudelit, tunduks kuidagi, et ehitatud asi on ka midagi väärt. Näiteks midagi sportlikumat - 190E 2,5-16 või W124 500E. Või midagi klassikalisemat W107 500SL, W116 450SEL, mõni W108 või W109 V8 versioon. No tõesti, isegi maailma kõige meinstriimim W126 560 oleks nii sedaani kui kupeena palju arukam valik. Nad on kõik täna palju kallimad ja rahvas seas palju aktsepteeritumad mudelid kui misiganes W140.
Aga kas see kõik ikka on nii nagu esmapilgul tundub? Üks prantsuse vanasõna ütleb, et "just roosidesse uskumine paneb need õitsema". Kas W140 ikka on prügikala? Jah, täna veel kindlasti on. Aga mulle näib, et see pöördumise protsess on just käima läinud. Võtsin lahti Eesti auto24 portaali ja vaatasin meie turgu. Kokku on W140 sedaani kuulutusi ainult 18, mis on tegelikult väga väike arv. Analüüsides veidi kuulutuste sisu, on neist ainult 5 bensiinimootoriga ja need on ühtlasi ka kõige kallimad pakkumised. Suur odavate diislite osakaal näitab minu meelest seda, et W140-sse üritatakse veel suhtuda kui AUTODESSE, millega saab igapäevaselt sõita. Aga fakt, et nad on odavad kinnitab, et tegelikult väga ikka ei saa. Et odavas otsas enam bensiinimootoreid pole näitab, et keskmised Lasnamäe joped bensukaga tõesti enam kuidagi hakkama ei saa ja laibad on lõpuks ära seisma jäänud. Siin võiks teha järelduse, et vähemalt Eestis on bensiinimootoriga W140 juba saamas klassikuks. Ja need odavad diislid enam ilmselt väga kaua ei sõida. W140 on selles suhtes hea mudel, et ta ei lase enda surnukeha nii kaua mõnitada kui W126.
Saksas on odavat W140 veel saada, kuid palju kohapeal käinud inimese hinnangul on enamus sellest täielik p...sk. Seega kõik mida ei õnnestu paari aasta jooksul Ida Euroopasse ära müüa, läheb paratamatult purustajasse. Nii nagu täna on Saksast kadumas odav ja korralik BMW E38. Nende hinnad on juba tõusuteel ja mul pagan jäigi see mudel ostmata.
Äkki võibki juhtuda, et lähiajal õpitakse ka W140 hindama kui üht ajaloo verstaposti? Ma ilmselt teen millalgi loomkatse ja lähen W140-ga mõnele vanatehnikaüritusele kohale. Saab näha kui viltuse näoga mind vaadatakse.
Terve aasta poole aastaga
