MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Vaatamata vaikusele eetris olen vahepeal ka autoga mängimas käinud. Nagu ikka toimus see kõik kuidagi kaootiliselt aga ilmselt oli teatud segadus vajalik mõtete korrastamiseks. Muuhulgas sai jälle tehtud üks sõit Nursi lammutusse. Mõnus meeleolukas autopäev kus sai järjekordselt erinevad S-e lammutatud, harutades neilt paremaid organeid. Ning samas oli kohe võtta ka hea põhjus oma Tartu sõpru külastada.

Aga jah, üks pisiasi, mis mind USA mudelite puhul kohutavalt häirib on see meeldetuletav pirin. Nagu ukse avad kui võti on süütelukus, hakkab kohe karjuma. Isegi töötava mootoriga. Istud sisse, paned võtme süütelukku ja hakkab jälle peale - kõrvulukustav undamine. Ta undab praktiliselt kogu aeg mu meelest ja käib ilgelt ajudele. Mu Audi V8 oli sama hädaga vaevatud. Seekord otsustasin, et opereerin selle haiguse välja. Leidsin näituriploki tagant selle pirinakasti üles ja tõmbasin juhtme tagant ära. Mõnus. Nauditav vaikus. Järgmisel päeval avastasin, et sisevalgustuse automaatika ei tööta. Juhiuksega ei lähe üldse lambid põlema. Nojah, ilmselt on need asjad omavahel seotud. Eemaldasin selle needuse, harutasin laua peal lahti ja toppisin pirinamasina toorelt seest kummi ja porolooni täis. Jäi peaaegu vait. Toodab vaid vaevukuuldavat ininat.


Aga mida kaugemale edasi ma mõtlesin, seda enam tundus, et oleks aeg hakata tegelema veidi radikaalsemate muudatustega. Häda oli lihtsalt selles, et ma ei saanud nagu midagi tagasi külge panna. Iga asi seisis millegi taga. Selleks, et salongi kokku hakata panema, oleks vaja ära vahetada tagaklaas. Seda aga omakorda pole mõtet enne vahetada kui auto on käinud värvitöökojas jne jne. Aga kui suures mahus teha värvitöid? Üks oli kindel - kere värvi karpidega näeb see loom välja nagu Lasnamäe kriminaalse nomenklatuuri auto. Niimoodi ma temaga kindlasti kevadel garaazist välja ei sõida. Nõnda siis saigi mõnusa tubase tegevusena nokitud talt ühe külje pealt plastikud maha. Alt tuli välja sile ja tolmukuiv originaalvärv, mitte jälgegi roostest.


Enda garaaz on lammutamiseks pisut liiga väike. Ning kuna ilmad olid head, siis ühel kenal pühapäeval käivitasin silindrid (vähemalt suurema osa neist) et sõita temaga veidi suurema pinna peale mängima.


Palju rõõmu tundsin muidugi selle üle, et minu värskelt remonditud vaakumpump on uuesti p..ses. Ta suudab mingil määral toimetada ühtepidi. Ehk ta oskab lükata tagaluugi lingi välja, kuid mitte enam sisse. Sama lugu tagurdusvarrastega. Ning kesklukust ma parem ei räägigi, see lihtsalt ei tööta enam üldse. Mul on vaakumiga vahepeatusena mõistus otsas.


Harutasin maha ka teise poole karbid ja tõmbasin küljest tagastange. Esiteks oli mul vaja stangelt eemaldada kroomliistud, kuid teisalt huvitas mind väga, et mis toimub stange all. Algusest peale oli näha, et muidu üleni originaalvärviga autol on midagi juhtunud vasaku tagatiivaga. See oli kuidagi kummis, tagatiiva ja -ukse vahe liiga koos ning tagatipuks ka kehvalt värvitud. Sellepärast ma väga ei kurvastanudki transamõlgi üle sama tiiva ülaosas, kuna värvida oli teda nagunii vaja. Aga kui suured oli vigastused?


Eemaldanud plastiku, ei saanud ma oluliselt targemaks. Uksevahe on tõesti koos, tiib on kummis, kuid kusagilt väga kortsus ta nagu pole. Värvitud on täpselt kuni stange piirini, altpoolt on originaalvärvis. Seega väga üles kolgitud ta olla ei saa.


Uurides lähemalt stanget, veendusin, et see on ka originaal. USA turu autodel on millegipärast paljudele keredetailidele peale liimitud kleebised VIN koodiga. Mul oli stange küll mustaks värvitud, kuid selle allosas avastasin mingi karvase koha. Selgus, et see oli teip, millega oli kinni kaetud tehasetähise kleebis. Näha on, et ta pole mitte liimitud hiljem, vaid värvitud on selle peale. Kuna stange ise on jumala terve, isegi vahtelement pole viga saanud ja ka tagaluuk on originaalvärvis, siis jääb mul üle vaid eeldada, et pauk ongi tegelikult olnud üsna nõrk. Mercedese pressimaterjalides räägiti omal ajal palju selle auto "revolutsioonilistest" turvatsoonidest ees ja taga, mistõttu kägarduvad ülendid löögi järel kergesti kokku, pehmendamaks lööki sõitjatele. Ainsa jäänukina on näha väiksed voldid pakiruumist tagatiiva sisekülje allosas.


Esistange alt tuli välja väga viisakas pilt. Mitte mingit avarii jälge, kõik on originaal.


Ainsad kahjustused on transameeste tekitatud, kui nad toetasid auto esiosa prussi peale. Selle käigus on stange saanud muljuda ja mõlemad otsakinnitused on nii puruks, et on üldse küljest pudenenud.


Päeva lõpuks oli mul nägus kroomivaba "shadowline" paketiga pätikas ja hunnik dekoratiivelemente põrandal. Kodudeel premiumrestorani burgerijärjekorras seistes vaatas nii mõnigi MB mees mind kahetsusega - pekki, karbid läinud rsk.


Kuna tean ise, et tihti on raske leida mõne mudeli kohta infot kuidas karbid elusalt ära tulevad, siis lisan siia teema lõppu veel mõned näpunäited tulevastele põlvedele. Ustel on vaja esmalt välja keerata ÜKS kruvi ja seejärel tõmmata ettevaatlikult karbid ALT lahti. Ülevalt hoiavad neid liugtüüblid. Esiukse karp tuleb libistada tahapoole välja ning tagaukse oma ettepoole. Pilte vaadates on see kõik väga loogiline. Tagatiiva jupike tuleb lihtsalt välja tõmmates ära. Mingit kruvi ega polti pole. Esitiiva karp kinnitub kolme kruviga - kaks on esiukse ja tiiva vahel ning kolmas logari taga tiiva sees. Seejärel tuleb tõmmata karp lahti esmalt ÜLEVALT ja alles siis tuleb ta alt aasa tagant välja. Alt ei tohi kiskuda, ta on kahe aasaga alumise plastiku sees ja võib katki minna.


Kroomliistu eemaldamiseks tuleb tiibade karbikutel lihtsalt jõuga tüüblid välja suruda.


Uste karbikutel on liugtüüblid kahesosalised. Tuleb sisu esmalt välja tõmmata ja siis saab tüübli juba oma pesast välja meelitada. Piisab kui üks otsmine tüübel lahti võtta ja juba saab kroomliistu oma pesast välja libistada.