190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Aga kui oled pisut rahunenud ja elu üle järele mõelnud, saad aru, et ainus, mida Sa üldse edasi teha saad, on proovida taastada oma auto nii hästi või halvasti nagu vähegi oskad ja loota, et vähemalt ise sellega pärast edasi elada suudad.

Algne vaatepilt oli kahtlemata trööstitu. Koheselt nähtavatest suurematest detailidest oli katki:
- iluvõre,
- kapott,
- vasak poritiib,
- tuleraam,
- vasak esituli ja suunatuli,
- tulealune liist,
- rattakoopas asuv logar,
- õhufiltrikorpus,
- radiaator ja
- paindunud oli ka see plekkpaneel, mis jookseb üle radiaatori ja millele kinnituvad pirkad ja kapoti lukustusmehanism.

Kuid lisaks silmaga nähtavatele kahjustustele tegi ärevaks tõsiasi, et akuklemmi pealetõstmisel mu seni hästitoiminud auto enam ei käivitunud. Ilmselgelt ei pruukinud ta seda teha tänu tõigale, et vasakul ees asub ka mootoriaju, millesse jooksvad juhtmed ja kohe aju kõrval asetsev diagnostikapistik olid viga saanud ning paar juhet üldse katkenud. Halvimal juhul võis ju ka aju ise löögi tõttu kahjustunud olla, kuid ma ei saanud seda silma järgi hinnata ja seetõttu alustasin lihtsamast - võtsin lahti eBay ning tellisin paari hiireklõpsu abil kogu juhtmekimbuga varustatud kasutatud komplektse ja üllataval kombel täpselt 2.6-liitriselt W201 autolt mahakruvitud diagnostikapistiku.


See oli päris esimene detail, mille oma auto taastamiseks tellisin, kuid kui ta kohale jõudis ning paki lahti tegin, hakkasin enda sabas tervet juhtmerägastikku kandvat monstrumit silmitsedes pisut tõsisemalt mõtlema, avasin külma õlle ja otsustasin koheselt mitte midagi edasi teha, sest mõtted said otsa.

On ju ilmselge, et mitte kedagi teist usaldava kodanikuna demonteerin auto ise ja plekksepp ega värvija enam midagi lahti võtma ei pea. Seega tean ja pildistan üles kõiki neid detaile, mille ise lahti võtan. Aga sellest ju ei piisa, sest vastuseta jääb küsimus, kuidas taastada autot kui Sa ei saa olla kindel, milline ta üldse olema pidi. Mõistagi ei pea ma siinkohal silmas, et milline ta laias laastus olema pidi, sest suuremate osadega on alati lihtne, kuid tähtis on ju ka see, mis moodi ja millises järjekorras (üksteise all või peal) täpselt jooksevad kõik need vasakul ees asuvad juhtmed ja peenikesed vaakumvoolikud, millises asendis peavad olema erinevad klambrid ning mis suunas ja kuidas on paigaldatud juhtmeid hoidvad kaablisidemed. Seda kõike võib muidugi oletada, aga liikunud ja vigastatud detailide puhul päris kindel enam kuidagi olla ei saaks.

Sedasi murelikult mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et tegelikult on lahendus väga lihtne - mul on võrdlusmaterjalina lihtsalt üht näppimata 2.6-liitrist kutsikat tarvis. Seega avasin veini ja mobile, sisestasin vajalikud parameetrid ja etskae - TÄPSELT mulle sobiv auto leiduski Saksamaal inimliku hinnaga müügis. Vaevalt ma purjus olin, sest tegin ju ikkagi kiirelt väga subjektiivselt kallutatud kalkulatsioonid, kuid sõltumata kalkulatsioonide tulemustest olin nagunii otsustanud, et isegi kui keegi seda autot mu käest pärast ära osta ei soovi, on mõistlik ta "ära päästa" ja koju tuua ning endale jätta, sest mulle vaatas ekraanilt otsa musta metallikvärvi ja musta nahksalongiga 2.6-liitrine automaatkäigukastiga originaalkorras auto ja täna juba kutsikat klassikaks tembeldavalt turult ei ole üldse lihtne sellise kombinatsiooniga masinat hankida.

Mul on ilmselgelt väga mõistev abikaasa, sest kui paljudes peredes arutataks hoolikalt läbi, kas meil on ikka rohkem tarvis näiteks vannitoaremonti, soojamaareisi või seda, et äsja katki sõidetud hobiautole lisandub veel üks tõsist tähelepanu vajav isend, mille jaoks tuleb rentida järjekordne garaažiboks, ei tekitanud ostuidee mingeid küsimusi. Mäherdune usaldus, sest ma ise polnud kindel milleski peale tunde, et maailma juurde neid ei toodeta ja mulle endale see auto väga meeldib.

Ja nii juhtuski, et mu kutsikas sai endale kergelt väärkoheldud, kuid peaaegu originaalseisukorras kurja kaksikvenna ning minu niigi keerulisest projektist sai korraga kaks.