190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Käisime nädalavahetusel pojaga Laitses Youngtimerite kokkutulekul ja oli erakordselt palav, aga samavõrd ilus päev ning keegi teine ei tea kui tohutult hea meel on mul kirjutada seda teksti siin oma kodus, kust meie väljasõit algas ja kuhu see tubli auto mind igasuguste muredeta tagasi on toonud.


Ja kuna mitmete allikate kinnitusel ei jätnud kutsikas meid sel suurüritusel sadade pilkude all häbisse, julgen vist lõpuks oma senise elu raskeima projekti lõppenuks lugeda ja panna kirja kui keeruline see teekond on päriselt olnud.
Sellest tuleb üks pikk jutt.

Võiks ju arvata, et see kevad tuli teisiti, aga tegelikult saabus 2017 aasta aprill nagu iga teine ja miski ei lubanud aimata, et ta käivitab sündmusteahela, mida siinkirjutaja palju parema meelega vältinuks, kuid mis kõigest hoolimata korraliku õppetunni ja kõike arvesse võttes siiski suhteliselt positiivse lõpplahenduse annab.

Mu autodel on regulaarselt omad aastad, millal nad sõita saavad ja kutsikas näis olevat teenimatult vähe tähelepanu saanud. Seega käivitasin silindrid, tankisin paagi kütust täis, pesin masina puhtaks ning tarbisin järgmised kuu aega seda autot igapäevasõidukina.


Selle ajaga sai seoses tavapärase Volgasõidu ettevalmistusega korduvalt läbi rallitud suur osa Lõuna-Eestist ja üldiselt olin masinaga rahul ning kiitsin teda igal võimalusel taevani. Isegi kellegi lahke inimese poolt üllatusena tulnud äärmiselt ahvatleva ostupakkumise lükkasin tagasi, sest ma ei olnud siis ega ole täna kindel, et seda autot oleks sama mootori, seisukorra ja varustusega mõistlikus hinnaklassis üldse võimalik asendada. Neid lihtsalt ei ole Saksamaalgi väga palju ja mis on, ei ole enamasti valmis hobiautod.


Olgu sellega kuidas on, kuid suve algus möödus tõepoolest mängleva kerguse ja kiirusega, sest kutsikas on vaatamata oma võrdlemisi laisale mootorile võrreldes tänapäevasemate polsterdatud ja filtreeritud mullsõidukitega äärmiselt vahetu ja kärme auto ning võimaldab jaburalt agiilset linnasõitu, sest tead peaaegu igal hetkel täpselt, kus on Su rattad ja nurgad ning suudad kõigist aeglasematest kaasliiklejatest ja muudest takistustest mõttekiirusel mööda põigata, kiirendada ja pidurdada. Niimoodi sõidad ja lahendad oma teele jäävaid probleeme hasartmängusõltlasele sarnanedes üha kiiremini ja kiiremini nagu arvutimängus, kuni ühel hetkel Su silmad, mõte ja teod enam koostööd teha ei suuda ja lahenduse leidmiseks on juba liiga hilja...

Hetk enne kokkupõrget sain aru, et mul pole paremat valikut kui vasakpöördeks pidurdanud autole otsa sõita, sest tee oli palistatud ülikõrge äärekiviga ja teine auto on selgelt pehmem valik. Palju muud ma mõelda ega teha ei jõudnud ja suunasin autot lihtsalt nii hästi kui suutsin ning siis käis juba pauk.


"AAAA!" ja "KURAT KÜLL!" on ainus, mida Sa sellisel hetkel sisimas kahjutundevalust kokkutõmbuvas südames tunned, sest tänu suhteliselt väiksele löögile ei ole Sul ega Su kaasreisijail õnneks muid valusid, mis vaimse piina üles kaaluks.

Mäletan selgelt, et mu esimene reaktsioon oli võti kiiresti süütelukust välja tõmmata ja käest põrandale visata, sest see ei kao sealt ära (autost väljas võiks vabalt kaduda). Seejärel, olles kiirelt silmanud, et mu kaaslasega on kõik ok, tuli kogu oma ahastuses ülikiirelt autost välja hüpata (vaadates siiski küljepeeglist, et see on turvaline) ja veenduda, et auto ei saa mingist jumal teab millisest kogemata tekkida võinud lühisest süttida. Kapoti alla pääsemiseks kangutasin paljaste kätega eest kapotiavamisliigendeid blokeeriva iluvõre, aga vist ei olnud pilt nii hull ja otsustasin ohutulede põlemajäämiseks akuklemmi esialgu mitte lahti ühendada, kuid sellest ei mäleta ma eriti midagi. Mäletan hoopis, et ahastasin veel veidi, kiskusin üles mõned teeääres kasvanud murulibled, kuigi oleksin tahtnud sama teha oma juustega ning kuidagi selle kõige vahel üritasin võimalikult rahuliku näoga veenduda, et eessõitnud autos viibinud perega on kõik korras.

Keegi ei saanud vigastada ja olukord nägi tõttöeldes palju hullem välja kui ta tegelikult oli, sest õnneks oli mu auto poolraam täpselt eesolevast Fordist mööda mahtunud ning löögi neelasid sujuvalt hästi pehmed plekkdetailid, nagu tuleraam, poritiib ja kapott. Kõik detailid peale vasaku poritiiva ja kapoti olid õiges asendis (jah, isegi parem esimene poritiib), turvapadi jäi loomulikult kinni, tuuleklaas oli terve ja esirehv jäänuks samuti terveks kui tiiva serv teda läbi lõiganud ei oleks. Ja kuigi tiivale kinnituv küljeliist oli löögi tõttu minema lennanud, oli seegi terve ja ei vajanud hiljem isegi värvimist. Eessõitnud Fordi kahjustused ei olnud eriti tõsised ja auto sai vabalt sõitmist jätkata, kuid minu masina transportis järelveetaval autotreileril koju mu vend, kelle mu üliratsionaalselt ja tasakaalukalt tegutsenud abikaasa kõige selle jama ajal kohale oli kutsunud.

Ma ei andesta seda endale iial, et rikkusin ära auto, mille kere oli mu autodest seni kõige paremas korras ning suuremalt jaolt originaalvärvi all. Vannu, nuta, naera või taasta kuidas tahad, teda ei saa enam kunagi endiseks.