190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tegelikult ei pidanud olema selle auto aasta, sest eelmine alles oli.

Teisalt tundus ta niimoodi aegajalt garaaži külastades oma lina all minu kujutlustes üha kandilisemaks muutuvate rehvide ja tühjeneva akuga kuidagi kurb. Autod ei ole selleks mõeldud.


"Põhjuse leiab alati," teatas vanasti Liviko sooja pesu reklaam ja seega mõtlesin masina liigutamiseks välja, et teeks seekord omamoodi huumorit - prooviks talle pärast kaht aastat Eestis olemist autoregistrist ilusad numbrid võtta. Seisaks järjekorras, jälgiks, ootaks ja kui hullupööra veab, siis saakski. Kutsikas oli ennast juba korduvalt heast küljest näidanud, seega miks mitte ta lõpuks ka arvele võtta.

Augustis olid ilmad üldiselt päikeselised, kuid kliimata autoga liikumiseks ka mitte tapvalt palavad ja seega ei olnud mingi probleem masin registris ette näidata. Võtsin garaažist vahepeal aasta jagu seisnud auto, lasin rehvidest pikaks seismiseks mõeldud liigse õhu välja ja juba pool tundi hiljem oli masin ARK-s kontrollitud ning jäi üle vaid õiget registreerimisnumbrit oodata.

Tänapäeval on esmaste registreerimiste hulk nii kokku kuivanud, et mõnesaja numbri möödumist tuli oodata terve nädal või kauemgi, kuid lõpuks jõudis kätte reede, mil ette keerasid viimased 10 numbrit enne "seda õiget". Otsustasin, et nüüd on aeg päriselt ennast registrisse kohale vedada, sest mine tea - ehk on hullult palju rahvast nagu 90-tel ja järjekord lookleb uksest välja. Aga tutkit! Istusin kannatlikult nagu kägu mitu tundi praktiliselt tühjas registrihoones ja ootasin, kuni paluti koju minna. Täpselt 1 registreerimisnumber liiga vara. Mis parata.

Laupäeva hommikul kell 7:40 olin jälle tagasi, et oodata varasest ärkamisest loppis näoga ARK avamist ja seda üht klienti, kes pidi kindlasti olema enne mind. Uksed tehti lahti, aga esmaseid registreerimisi ikka ei olnud. Võtsin järjekorranumbri ja sättisin ennast tasuta jagatava Tartu Expressi seltsis mugavamalt istuma. Ärgem unustagem, et kõik see aegluubis tegevus toimus laupäeval. Oleks mulle keegi seda 1997-ndal aastal rääkinud, naernuksin ta häälekalt välja.

Ikka ja jälle paneb mind imestama tänapäeva ametnike uskumatu lahkus ja sõbralikkus, sest kuigi ühe numbri vahelejätmine ei tulnud mõistetavatel põhjustel kõne alla ning lõpuks olin endale sobiva numbri väljastamise ajaks täiesti ausalt igasuguste tutvuste ja kokkulepeteta järjekorras, olid registritöötajad mu soovi juba ikkagi ise märgata jõudnud ja kui vastav registreerimisnumber lõpuks kätte jõudis, kutsuti mind koguni lahke naeratusega registrikeskuse eesruumist leti juurde, et ma kogemata sinna kohmitsema ei jääks ja juhust mööda ei laseks. Tuju läks nii heaks, et oleksin registritöötajatele hiljem tänutäheks lilli viia soovinud, aga see oleks vist maru kummaline tundunud ja nii nad paraku viimata jäidki. Müstiline kui toredad inimesed Tartu ARK-s töötavad. Oleks mulle sedagi keegi 1997-ndal aastal rääkinud, naernuksin nii et tatt ninast väljas ja halvemal juhul püksid märjad.

Ühiskond on selle 20 aastaga tõesti väga palju arenenud.

Kui numbrid juba olemas ja paak bensiini täis, oli autot kuidagi kahju kohe garaaži tagasi viia. Seega astusin ülevaatuselt läbi ja sõitsin vist terve nädala kutsikaga ringi. Isegi kuskile Orava kanti abikaasa venna sünnipäevale ning niisama õhtuseks grilliks HotPapa juurde õnnestus korraks sattuda enne kui masin jälle talvekorterisse läks.


Ise olen rahul ja nagu Tehnikamaailm juba umbes 1999 aastal W201 kohta täiesti mittejuhuslikult kirjutas - omanikuna oma auto üle pisarateni uhke. Vist isegi peaaegu sama uhke nagu sel umbes 1999. aastal, kui isaga koos Ludwigshafeni turult ostetud pruun metallik 190E 2.0 mu elu esimene Mercedes oli.


W201 ongi päriselt väga hea auto, mis sõidab oma ajastu kohta piisavalt hästi nii linnas kui maanteel ja samas pakub igal hetkel oma suurepärase ajatu disaini ja proportsioonidega esteetilist naudingut, mis pole selle klassi autode juures üldse tavapärane nähtus. Viimasel ajal ma näiteks ei tee väikeautodel enam isegi vahet ja üllatusega avastan embleemi nähes, et mõni neist on Mercedes, teine BMW ja kolmas hoopis Ford või Kia. Ühesugused lömmis näoga kujutud pannid kõik. Kutsikas aga jääb oma konkreetsete joontega alati silma ning seda on võimatu isegi samal ajal toodetud teiste Mercedestega segi ajada.

Kui W126 oli Bruno Sacco esimene pääsuke Daimler-Benz'i peadisainerina, siis nagu me kõik teame, oli W201 tema järjekorralt teise teosena Mercedese jaoks omas ajas kaugelt olulisem mudel, mis pani aluse kogu kompaktklassi (hilisem C-klass) loomisele. Ja on tore taibata, et just seetõttu on mees ka intervjuudes W201 oma lemmiktööna korduvalt välja toonud. Enda juhtimise all õnnestunuimaks disainiks peab mees muide siiski R129-t ja see on ka viimasel ajal omamoodi tore.


Muidugi on näiteks kutsika suurem vend W124 oluliselt ilusamini ehitatud ja kaasaegsem auto ning tänu suurematele mõõtmetele ka ergonoomilisem, kuid disaini osas tuleb maestro Sacco'le au anda - W201 välisdisain on ka minu hinnangul tõepoolest (veelgi) paremini õnnestunud.

On suur au sellist autot omada ja püüan ka tulevikus tema eest head hoolt kanda.


Oli ilus vanatehnikahooaeg.


Parimate soovidega,

Tauno Mõts