Mercedes-Benz SL 190 Eesti teedel

[denis23]

Kas ei või vastus Sinu küsimusele peituda selles, et klassikalisi autosid ostetakse kolmel põhjusel:
a) kollektsionääride poolt muuseumis näitamiseks või investeerimise eesmärgil;
b) autohuviliste poolt hobiautona kasutamiseks ehk nö. pühapäevaautoks;
c) kasutamiseks samal eesmärgil mis autol oli uuest peast.

Väga vähe on vanasõidukeid, mis vastavad kõigile kolmele kriteeriumile. Need vähesed, mis vastavad, maksavad palju. Autod, mis ühele või kahele kriteeriumile ei vasta, maksavad vähe. Enamikul vanasõidukitest jääb puudu kollektsiooni- või investeerimisväärtusest - seepärast on nende turuväärtus üldjuhul palju väiksem taastamismaksumusest. Lisaks on enamus autosid kaotanud oma väärtuse täitmaks eesmärki, milleks nad kunagi loodi. (Kunagine esindusauto on kaotanud oma esinduslikkuse; kunagine pereauto ei suuda tänapäeva liikluses enam toime tulla jne.)

Väärtuslikest vanasõidukitest omaette kategooria moodustavad paljud kabrioletid, mis ei olnud üldjuhul juba algusest peale loodud täitma mingit tarbe-eesmärki, vaid peamiselt elustiili aksessuaariks. MB190SL, MB Pagoda, W107SL, Porsche kabriolett, E-Type rodster jt. on autod, mis sobivad ostmiseks igal ülal loetletud kolmel eesmärgil - seepärast on nende hinnad, võrreldes teiste "eakaaslastega" kõrgemad. Teisisõinu - tänapäeval on kõrges hinnas need vanasõidukid, mis loodi algselt mitte transpordivahendina, vaid elustiili aksessuaarina ja mis on tänapäeval täidavad seda eesmärki sama hästi kui uuena.

Üldiselt, nõus, kuid mitmele kriteeriumile neist kolmest vastab näiteks Mercedes SSK? Ning miks see siiski maksab nii palju, kuigi seda ei ole võimalik kasutada pühapäevasõidukina?