28-08-2008, 11:51 AM
Natuke vana nali, juhuslikult jäi jälle silma....
...Oli ilust päikesepaisteline aprillikuuhommik. Kell oli saamas 8, hommikune uduloor oli kastmas maapinda. Olin Jõudnud Müncenisse, ilusasse saksa linna, mis oli just hakanud kihama elust, kuna hommikune tipptund oli kätte jõudnud. Jälgides tähelepanelikult linna kaarti ning ikka ja ikka vaadates tänavate silte ning korduvalt netikuulutusena väljaprinditud paberitükki jõudsin lõpuks soovitud sihtpunkti. Autoaeda, milles olin interneti vahendusel endale sobiva sõiduki välja valinud: mercedes-benz, mis muud. Aga, ega tegu olnud siiski lihtsalt mercedesega. Pagasnikuserval ilutsemas kiri: "AMG" ning "S 55" on ikka omaette teema tegelikult. Vaatasin autot, ning päiksehelk kapotilt pimestas mind ja see lummav heli, mis kostus neist neljast poleeritud-kroomitud sumbutitorust...Võrratu, lihtsalt oivaline. Kõik oli ideaalne, proportsioonis, harmooniline- kuidas saab üks auto olla nii mõnus ? Tegime proovisõitu. Plats oli küll pisut väiksevõitu, kuid sellest oli piisav. Meeletu kiirendus, meeletu jõud, meeletu hääl ! Samas, seda ma ju ka ootasingi, see oligi ju unistus ? Lühemat kasvu tõmmu saksa autokaupmees, riietatud odavamapoolsesse kaunis kortsulisse ülikonda täitis paberid, ulatas võtme, ning sülearvutist kandsin soovitud arvele vastava summa. Peab ütlema, et see investeering on iga senti väärt. Istusin autosse, jätsin hüvasti nende "ärikatega" ning veeresin sujuvalt minema. Kuhu mul kiiret ? Käisin veel kohalikus peenes restoranis keha kinnitamas, parkides auto akna alla ja seda iga suutäie järel silmanurgast piiludes. Mul polnudki õiget söögi-isu. Olin autost sedavõrd vaimustuses, et pidin sellega ikku uuesti ja uuesti sõitma, et rahuldada oma meeletut sõltuvust mida see auto oli tekitanud. Pärastlõunane aeg. Kõht oli täis, ning sõit kodumaale võis alata. Muidugi ma teadsin, et läbi Poola on ohtlik minna, ning otsustasingi sõita läbi Taani ja Rootsi, tutvuda ka põgusalt sealsete maade kultuuride ja vaatamisväärsustega, mitte, et ma ei oleks seal varem käinud, vaid lihtsalt ! koos oma uue neljarattalise sõbraga, pigem kaunitari või arsamaga, olin nõus kasvõi põhjapoolussele minema. Kuid. Õhtuks olin jõudnud Taanile lähemale, veel 100 kilomeetrit oli lahutamas Taani piirist kui hakkasid juhtuma iseäranis huvitavad juhtumised. sõidan rahulikult bahnil juba pikemat aega, tempo oli ca 160 km/h, muusika mängis ja...kõik oli nagu ilus. Vahest piilusin ka peeglisse, kus tavaliselt valitses tühjus, kuid viimastel kordadel justkui keegi sabas sõidab. Põrnitsesin peeglit eriti hoolega ja jõudsin järeldusele, et auto minu taga on miskit marki audi, kuid mis mark see on, ei osanud kindlaks teha. Musta värvi, ning tumedate klaasidega. Sõitsin rahulikult edasi, ning umbes 10 km pärast möödus see audi minust. Heitsin pilgu audi sisemusse, kuid sealt ei paistnud miskit. "Noh, jah," mõtlesin. Ilmselt ei viitsi sabas sõita. Nüüd sain ka selgust mis margiga tegu oli, kuna pagassi serval oli kiri "s8". Aga kummalisel kombel ei sõitnud audi eest minema, vaid jäi stabiilselt ca 100 meetrise vahega ette sõitma. Mööduseid veel mõned kilomeetrid, kui peeglisse ilmus uus auto, samuti tumedamat värvi...Nüüd hakkas pilt kokku jooksma ! Maanteeröövlid ! Ja niipea, kui see mõte mul pähe kärgatas, oli minu kõrvale ka kolmas auto tekkinud, mille ma ka kohe ära tundsin, kuna olin sama marki autot omanud juba aastaid, w126 kerega s-klassi Mercedes-Benz. Ees-sõitja oli vahet kerge pidurdamisega vähendanud, ning leidsin ennast täielikult "kastis" olevat, Üheltpoolt, tõsi, piiras siiski teepiire. Vaatasin vasakule, ning Mercedes-Benz elektriaken vajus sujuvalt alla. Aknast ilmus miskine tume kuju, musta maski kanev härra, kes mind revolvri taolise esemaga sihtis. "No see ei saa ju ometi tõsi olla !" mõtlesin. Tegin rooliga äkilise liigutuse vasakule, millega ehmatasin mersujuhi ära, kes keeras instiktiivselt vasakule. Avanes võimalus kastist pääseda. Käigukasti kickdown, 500 hobust tõusid tagajalgadele ning silmapilkselt olin möödunud kõigist "piirajaist" Fantastiline tunne. Kiirusel 250 km/h toimus edasine tegevus. Sappa olid jäänud siiski 2 sõidukit, s8 ning veel mingi auto, mille marki ma ära ei suutnud tuvastada. Sõit kestis sedasi mõnikümend kilomeetrit, siis otsustasin, et ei saa niimoodi enam kauem, bensukulu näitas samuti 30 sajale, siis: käsipidur peale, auto esiotsast sai hetkega taguots, ning kiirusel 250 km/h tagurpidi sõites lasin alla küljeakna, võtsin kindalaekast oma vana jahilkäigu pump-püssi, nin tulistasin sellest sabarakke. Audile tabasi otse iluvõresse, mispeale sellel kapott üles lendas ning mootor plahvatas. Audi keeras vastu teepiiret ja süttis momentaalselt, kaks põlevat musta tömpi jooksid autost välja ning viskusid teele, kiirus rauges. olin juba seisma jäänud, teine õnnetu tagaajaja sai haavliportsu otse rehvidesse, mille tagajärjel juhitavuse kaotas ning vastasuunavööndisse kaldus ja palgiveokaga kohtus. Kõlas suur pauk ning tulekera pimestas minu niigi päikseprillide taha varjatud tumepruune silmi. Miski kõlksatas mu auto kapotile. Astusin autost välja, ja nägin kapotil metallist läikivat asja. "750". "Selge" jälle üks bemar manalateele läinud. Istusin tagasi autosse, jälgisin ümbritsevat kaost. Bemari ja veoauto kokkupõrkest oli kasvanud ahel-avarii, ning sajad autod sööstsid üha rohkem ja rohkem suitsuga kattuvasse segadusepuntrasse. Ühtäkki jõudis silmapiirile ka see vanem Mercedes-Benz, kes min ennist kelmikalt oli relvaga ähvardanud. Ta lähenes. Astusin autost uuesti välja peites pumba osavalt mantlirevääri alla. Kaabuservast nägin, mercedese madalduvat esiosa ja kõrvu kostus blokeeruvate rataste spesiiviline kriuksuv heli. Uksed avanesid ja kaks tsurkat voolasid autost uste varju. Läbi suitsuhõngulis atmosfääri laskusin kergelt küljele ning tireli pealt haarasin mantlivarjust pumba ja tulistasin kaks lasku Mercedes-Benz suunas. Jäin lamama. Vaatasin Mercedes-Benz poole, ning nägin asfaldijoonel kahte inimkeha pikali. Mercedes-Benz uksed meenutasid sõelapõhju. Tõusin üles, ning suundusin oma autosse. Mind valdas pahameel, sest see kuradi märk mis kapolilt kukkus, oli tekkitanud sinna väikse täkke. "Kurat küll, kas enam kuskil ei saa rahu ?!" mõtlesin, ning suitsevate kummide saatel jätkasin oma teed...Rootsis tuli ka üks mees tuld küsima suitsule teeäärses kohvikus, kellele ma lihtsalt korraliku keretäie andsin.
...Oli ilust päikesepaisteline aprillikuuhommik. Kell oli saamas 8, hommikune uduloor oli kastmas maapinda. Olin Jõudnud Müncenisse, ilusasse saksa linna, mis oli just hakanud kihama elust, kuna hommikune tipptund oli kätte jõudnud. Jälgides tähelepanelikult linna kaarti ning ikka ja ikka vaadates tänavate silte ning korduvalt netikuulutusena väljaprinditud paberitükki jõudsin lõpuks soovitud sihtpunkti. Autoaeda, milles olin interneti vahendusel endale sobiva sõiduki välja valinud: mercedes-benz, mis muud. Aga, ega tegu olnud siiski lihtsalt mercedesega. Pagasnikuserval ilutsemas kiri: "AMG" ning "S 55" on ikka omaette teema tegelikult. Vaatasin autot, ning päiksehelk kapotilt pimestas mind ja see lummav heli, mis kostus neist neljast poleeritud-kroomitud sumbutitorust...Võrratu, lihtsalt oivaline. Kõik oli ideaalne, proportsioonis, harmooniline- kuidas saab üks auto olla nii mõnus ? Tegime proovisõitu. Plats oli küll pisut väiksevõitu, kuid sellest oli piisav. Meeletu kiirendus, meeletu jõud, meeletu hääl ! Samas, seda ma ju ka ootasingi, see oligi ju unistus ? Lühemat kasvu tõmmu saksa autokaupmees, riietatud odavamapoolsesse kaunis kortsulisse ülikonda täitis paberid, ulatas võtme, ning sülearvutist kandsin soovitud arvele vastava summa. Peab ütlema, et see investeering on iga senti väärt. Istusin autosse, jätsin hüvasti nende "ärikatega" ning veeresin sujuvalt minema. Kuhu mul kiiret ? Käisin veel kohalikus peenes restoranis keha kinnitamas, parkides auto akna alla ja seda iga suutäie järel silmanurgast piiludes. Mul polnudki õiget söögi-isu. Olin autost sedavõrd vaimustuses, et pidin sellega ikku uuesti ja uuesti sõitma, et rahuldada oma meeletut sõltuvust mida see auto oli tekitanud. Pärastlõunane aeg. Kõht oli täis, ning sõit kodumaale võis alata. Muidugi ma teadsin, et läbi Poola on ohtlik minna, ning otsustasingi sõita läbi Taani ja Rootsi, tutvuda ka põgusalt sealsete maade kultuuride ja vaatamisväärsustega, mitte, et ma ei oleks seal varem käinud, vaid lihtsalt ! koos oma uue neljarattalise sõbraga, pigem kaunitari või arsamaga, olin nõus kasvõi põhjapoolussele minema. Kuid. Õhtuks olin jõudnud Taanile lähemale, veel 100 kilomeetrit oli lahutamas Taani piirist kui hakkasid juhtuma iseäranis huvitavad juhtumised. sõidan rahulikult bahnil juba pikemat aega, tempo oli ca 160 km/h, muusika mängis ja...kõik oli nagu ilus. Vahest piilusin ka peeglisse, kus tavaliselt valitses tühjus, kuid viimastel kordadel justkui keegi sabas sõidab. Põrnitsesin peeglit eriti hoolega ja jõudsin järeldusele, et auto minu taga on miskit marki audi, kuid mis mark see on, ei osanud kindlaks teha. Musta värvi, ning tumedate klaasidega. Sõitsin rahulikult edasi, ning umbes 10 km pärast möödus see audi minust. Heitsin pilgu audi sisemusse, kuid sealt ei paistnud miskit. "Noh, jah," mõtlesin. Ilmselt ei viitsi sabas sõita. Nüüd sain ka selgust mis margiga tegu oli, kuna pagassi serval oli kiri "s8". Aga kummalisel kombel ei sõitnud audi eest minema, vaid jäi stabiilselt ca 100 meetrise vahega ette sõitma. Mööduseid veel mõned kilomeetrid, kui peeglisse ilmus uus auto, samuti tumedamat värvi...Nüüd hakkas pilt kokku jooksma ! Maanteeröövlid ! Ja niipea, kui see mõte mul pähe kärgatas, oli minu kõrvale ka kolmas auto tekkinud, mille ma ka kohe ära tundsin, kuna olin sama marki autot omanud juba aastaid, w126 kerega s-klassi Mercedes-Benz. Ees-sõitja oli vahet kerge pidurdamisega vähendanud, ning leidsin ennast täielikult "kastis" olevat, Üheltpoolt, tõsi, piiras siiski teepiire. Vaatasin vasakule, ning Mercedes-Benz elektriaken vajus sujuvalt alla. Aknast ilmus miskine tume kuju, musta maski kanev härra, kes mind revolvri taolise esemaga sihtis. "No see ei saa ju ometi tõsi olla !" mõtlesin. Tegin rooliga äkilise liigutuse vasakule, millega ehmatasin mersujuhi ära, kes keeras instiktiivselt vasakule. Avanes võimalus kastist pääseda. Käigukasti kickdown, 500 hobust tõusid tagajalgadele ning silmapilkselt olin möödunud kõigist "piirajaist" Fantastiline tunne. Kiirusel 250 km/h toimus edasine tegevus. Sappa olid jäänud siiski 2 sõidukit, s8 ning veel mingi auto, mille marki ma ära ei suutnud tuvastada. Sõit kestis sedasi mõnikümend kilomeetrit, siis otsustasin, et ei saa niimoodi enam kauem, bensukulu näitas samuti 30 sajale, siis: käsipidur peale, auto esiotsast sai hetkega taguots, ning kiirusel 250 km/h tagurpidi sõites lasin alla küljeakna, võtsin kindalaekast oma vana jahilkäigu pump-püssi, nin tulistasin sellest sabarakke. Audile tabasi otse iluvõresse, mispeale sellel kapott üles lendas ning mootor plahvatas. Audi keeras vastu teepiiret ja süttis momentaalselt, kaks põlevat musta tömpi jooksid autost välja ning viskusid teele, kiirus rauges. olin juba seisma jäänud, teine õnnetu tagaajaja sai haavliportsu otse rehvidesse, mille tagajärjel juhitavuse kaotas ning vastasuunavööndisse kaldus ja palgiveokaga kohtus. Kõlas suur pauk ning tulekera pimestas minu niigi päikseprillide taha varjatud tumepruune silmi. Miski kõlksatas mu auto kapotile. Astusin autost välja, ja nägin kapotil metallist läikivat asja. "750". "Selge" jälle üks bemar manalateele läinud. Istusin tagasi autosse, jälgisin ümbritsevat kaost. Bemari ja veoauto kokkupõrkest oli kasvanud ahel-avarii, ning sajad autod sööstsid üha rohkem ja rohkem suitsuga kattuvasse segadusepuntrasse. Ühtäkki jõudis silmapiirile ka see vanem Mercedes-Benz, kes min ennist kelmikalt oli relvaga ähvardanud. Ta lähenes. Astusin autost uuesti välja peites pumba osavalt mantlirevääri alla. Kaabuservast nägin, mercedese madalduvat esiosa ja kõrvu kostus blokeeruvate rataste spesiiviline kriuksuv heli. Uksed avanesid ja kaks tsurkat voolasid autost uste varju. Läbi suitsuhõngulis atmosfääri laskusin kergelt küljele ning tireli pealt haarasin mantlivarjust pumba ja tulistasin kaks lasku Mercedes-Benz suunas. Jäin lamama. Vaatasin Mercedes-Benz poole, ning nägin asfaldijoonel kahte inimkeha pikali. Mercedes-Benz uksed meenutasid sõelapõhju. Tõusin üles, ning suundusin oma autosse. Mind valdas pahameel, sest see kuradi märk mis kapolilt kukkus, oli tekkitanud sinna väikse täkke. "Kurat küll, kas enam kuskil ei saa rahu ?!" mõtlesin, ning suitsevate kummide saatel jätkasin oma teed...Rootsis tuli ka üks mees tuld küsima suitsule teeäärses kohvikus, kellele ma lihtsalt korraliku keretäie andsin.
