16-11-2007, 10:01 AM
Mõni aeg tagasi oli mu sünnipäev ja ma polnud sel hommikul ärgates kuigi entusiastlikus meeleolus. Läksin allkorrusele hommikusöögile ja teadsin, et mu naine soovib mulle kindlasti "Palju õnne sünnipäevaks" ja arvatavasti on tal ka kingitus minu jaoks.
Ta ei ütelnud mulle isegi "Tere hommikust", rääkimata veel mingist sünnipäeva õnnitlusest. Nojah, niipalju siis naisest, lapsed kindlasti mäletavad, mõtlesin ma.
Lapsed tulid kööki, ega ütelnud ÜHTKI sõna!
Kui ma hakkasin tööle minema, olin ma veidi pettunud ja tundsin ennast nirult.
Kui ma oma kabinetti marssisin, ütles mu sekretär Janet: "Tere hommikust, boss, palju õnne sünnipäevaks" Tundsin end veidi paremini, keegi vähemalt mäletas!
Töötasin kuni lõunani, siis koputas Janet uksele ja ütles: "Tead, väljas on nii ilus ilm ja täna on sinu sünnipäev; läheks kuhugi välja lõunatama, ainult sina ja mina kahekesi..."
Ma ütlesin: "Tore, see on parim, mida ma tänase päeva jooksul kuulnud olen. Lähme !" Me läksimegi lõunat sööma. Me ei läinud sinna, kus me tavaliselt lõunatasime, vaid sõitsime natuke linnast välja ühte väikesesse privaatsesse kohta. Me jõime kaks martinit ja nautisime oivalist einet.
Tagasiteel kontorisse ütles sekretär: "Tead, nii kena päev on täna, me ei pea ju üldsegi tagasi kontorisse minema, ega ju?"
Ma vastasin: "Ma arvan ka, et ei pea." "Lähme parem minu poole", pakkus tema. Läksimegi. Kui olime tema korteris, ütles ta: Kui sul selle vastu midagi pole, ma läheksin magamistuppa ja paneksin endale midagi mugavamat selga?
Okay, muidugi, muidugi! vastasin mina innukalt. Jäin ärevalt ootama...
Janet kadus magamistuppa ja umbes viie minuti pärast tuli ta sealt uuesti välja, kandes suurt põlevate küünaldega sünnipäevatorti! ...Ja tema kannul marssisid sisse minu naine, lapsed ja vähemalt viisteist meie sõpra ja tuttavat. Nad kõik laulsid kõva häälega: "Palju õnne Sulle!"
...ja seal ma siis istusin sekretäri elutoas diivanil, jahmatusest kange ja…
TÄIESTI KURADI IHUALASTI !!!
Ta ei ütelnud mulle isegi "Tere hommikust", rääkimata veel mingist sünnipäeva õnnitlusest. Nojah, niipalju siis naisest, lapsed kindlasti mäletavad, mõtlesin ma.
Lapsed tulid kööki, ega ütelnud ÜHTKI sõna!
Kui ma hakkasin tööle minema, olin ma veidi pettunud ja tundsin ennast nirult.
Kui ma oma kabinetti marssisin, ütles mu sekretär Janet: "Tere hommikust, boss, palju õnne sünnipäevaks" Tundsin end veidi paremini, keegi vähemalt mäletas!
Töötasin kuni lõunani, siis koputas Janet uksele ja ütles: "Tead, väljas on nii ilus ilm ja täna on sinu sünnipäev; läheks kuhugi välja lõunatama, ainult sina ja mina kahekesi..."
Ma ütlesin: "Tore, see on parim, mida ma tänase päeva jooksul kuulnud olen. Lähme !" Me läksimegi lõunat sööma. Me ei läinud sinna, kus me tavaliselt lõunatasime, vaid sõitsime natuke linnast välja ühte väikesesse privaatsesse kohta. Me jõime kaks martinit ja nautisime oivalist einet.
Tagasiteel kontorisse ütles sekretär: "Tead, nii kena päev on täna, me ei pea ju üldsegi tagasi kontorisse minema, ega ju?"
Ma vastasin: "Ma arvan ka, et ei pea." "Lähme parem minu poole", pakkus tema. Läksimegi. Kui olime tema korteris, ütles ta: Kui sul selle vastu midagi pole, ma läheksin magamistuppa ja paneksin endale midagi mugavamat selga?
Okay, muidugi, muidugi! vastasin mina innukalt. Jäin ärevalt ootama...
Janet kadus magamistuppa ja umbes viie minuti pärast tuli ta sealt uuesti välja, kandes suurt põlevate küünaldega sünnipäevatorti! ...Ja tema kannul marssisid sisse minu naine, lapsed ja vähemalt viisteist meie sõpra ja tuttavat. Nad kõik laulsid kõva häälega: "Palju õnne Sulle!"
...ja seal ma siis istusin sekretäri elutoas diivanil, jahmatusest kange ja…
TÄIESTI KURADI IHUALASTI !!!
