MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Korrastasin arvutis pildikatalooge ja pilk jäi pidama ühel fotol, kus mu kaks kullakallist mammutit on kenasti koos kaadrisse sattunud. Jäin mõtlema, et kui kirgas ja vaheldusrikas oli meie automaailm veel üsna hiljuti. Keerame end tagasi 90-te algusesse ja vaatame otsa neile autodele.


Oli 90-te algus ja mõlemad olid absoluutsed tippklassi luksuautod. Mercedes võrdlemisi värske asi, Bentley juba 10+ aasta vanusena lõpusirgele lähenev mudel. Nad on umbes ühesuurused (ca 5,2 meetrit), üheraskused ja ka sarnase töömahuga mootoriga. Mõlemad tootjad pakkusid oma äranägemise järgi parimat võimalikku autot maailma jõukamatele klientidele. Kui vaadata 1994.aasta hinnakirja, siis S600L maksis 199900 Šveitsi franki ja lühike Bentley Turbo R 306500 franki. OK, Mercedesele tuli veel varustus juurde osta, mis viis ta Bentley hinnale ligemale. Näiteks Ferrari Testarossa uuendus 512TR maksis 282000 ja BMW 750iL ainult 131000.

Võiks eeldada, et need kaks maailma tippu kuuluvat luksusautot võiksid omada midagigi sarnast veel peale oma mõõtmete ja kütusekulu. Aga ei. Nagu siga ja kägu, täiesti teistelt planeetitdelt tulnud asjad on. Erinev on kõik, alates juba lähenemisest kuidas üldse autot ehitada, mis sümboliseerib kvaliteeti, milliseid omadusi peaks auto pakkuma, mis on oluline ja mis vähetähtis jne. Puht tehniliselt oli Bentley Mercedesega võrreldes täiesti aegunud toode, käsitöönduslikult ehitatud, tema varustus oli lihtne ja tema tehnilised lahendused ebamugavad kasutada. Temas oli vähem ruumi, tema pakiruum oli väiksem, tema ergonoomika imelik, ta on aeglasem, ta pidurdab kehvemini, teeb maanteel rohkem müra … ehk siis kõik oleks justkui nagu kehvem. Aga sõita on parem. Lihtsalt tunnetuslikult pakub see vana auto nii vahetut, filtreerimata ja samas rafineeritud sõiduelamust, et tema roolis sa lihtsalt ei tüdine sellest klassikalisest "I'm driving a MOTOR-CAR" tundest. Ta ei üritagi peita oma suurust, ta on raskepärane, kuid ta kuidagi oskab oma suuruse keerata oma vooruseks, see mootor sobib talle ja ta lihtsalt mõjub sõites imposantsena ja oma suurele kogule vaatamata on ta super linnaauto.

Mercedesel käib kõik läbi mugavusfiltri, hääletu, pehme, ülikerge kasutada, isegi tuulemühin ei tule tuppa. Kuid peegli teine külg on, et ta mõjub tee peal vedela ja tundetuna, ta vedrustus ei suuda toime tulla kehva teega, ta kõigub ja õõtsub, ta on kurvides ebakindel ning tema ülevõimendatud rool tundub peale mõningast kasutamist täiesti vale. Ehk näiteks mind see "võltskergus" hoopis väsitab. Tema pakutav varustus ja tehnoloogiline täpsus on küll hoopis teisest klassist, kuid see jääbki omanike otsustada kas elektrilisad kaaluvad üle käsitöö fiilingu ja kallite materjalide lõhna. Ja mulle tundub, et need kes omal ajal maksid kõige kallima Mercedese hinnale veel omajagu juurde, said selle eest vanamoelise ja näiliselt igati kehvemalt ehitatud auto võisid rahul olla - juba see üksi on vägev tunne, et sa saad rohkema raha ees vähem ja ainult vähesed saavad niisugust mõtlemist endale lubada.

Sorteerisin veidi pilte ja püüdsin leida neist mammutitest sarnaseid rakursse






Aga olgu, edasi Mercedese juurde. Kuldne S600 jõudis minu kätte 2015 aastal ja jättis siis väga hea mulje. 2016 aastal alustasime entusiastlikult hooaega, kuid ega ma palju temaga mängida ei saanud. Punni läinud tagarehvid olid väike probleem tema prognoosimatute tujude kõrval. Täiesti ootamatult hakkas täiesti laitmatult toiminud auto ühel hetkel puterdama ning summutist musta suitsuga segatud bensiini välja ajama. Lonkasime Lesvensisse ja tuvastati õhulugeja viga. 1994 oli kasutusel veel jagajatega vanema tüübi mootor, mis kasutas ka vanu õhulugejaid.


See vanem variant V12-st on mitmeti kehvem pidada kui uuem. Ka meie maja kogemused näitavad, et uuema süütepoolidega mootoriga on jama vähem ning tema varuosad paremini kättesaadavad. Sellele vanale näiteks pole enam võimalik osta uusi õhulugejaid. Asendusi ka pole. Samas uuema mudeli omad maksavad mõnikümmend eurot ja on letis müügis. Samuti on uuema mudeli poolidega süütesüsteem palju töökindlam lahendus. Ma ei tea millal täpselt see uuem tuli, ilmselt mudeliaastaga 1996 ehk, kui tuli ka uuem kliima ja valged tagatuled.

Tookord mul vedas, sain Lesveni abiga kasutatud õhulugeja ning auto hakkas jälle sõitma. Sõber Tauno oli endale selgeks teinud tagavedrustuse peenemad nüansid ja nii õnnestus seltsimees ära rääkida ja ta mingi kord meeleoluka VanaTallinna õhtu järel selle autoga Tartusse saata. Kuigi see oli ammu juba, siis tahaks mäletada, et Tauno käes sõitis see auto hästi ja tagaotsa kõrguse saime ka kenasti paika.

Tallinna tagasi jõudes hakkas taas mootorist jõud kaduma. Ta nagu sõitis, kuid tunda oli, et puterdas kõikidel pööretel ja õiget minekut polnud. Vahepeal pani ASR tule põlema ja läks täitsa katki. Siis remonti viies jälle töötas jne, jne. Lõpuks ei viitsinudki temaga enam tegeleda, usaldada teda ei saanud, korda teha ei osanud ning lükkasin ta seina äärde.

Terve 2017 ja 2018 auto rohkem seisis. 2019 tekkis taas huvi. Leppisin talle diagnostika aja kokku Rakveres ja otsustasin, et lonkan temaga omal jalal sinna. Minu üllatuseks oli auto end vahepeal korda seisunud ja Rakveres midagi remontida nagu polnudki. Sain teda kasutada ca 2 kuud, kuni täitsa ootamatult kadus kuhugi pool mootorit. Seekord ei olnud ta sellise olemisega, et ise korda seisaks. Kuigi ma täitsa mitu nädalat proovisin. Käru peale ja Rakverre tagasi.


Mitmete rumalate asjaolude kokkulangemise tõttu suutsin autot käru pealt maha ajades veel ka tagurpidi vastu posti sõita. Tundus kuidagi nagu täispank. No ei saa seda ükssarvikut kätte, pigem ikka kabjaga kümnesse.


Tehniliselt tehti auto jälle korda. Selgus, et seekord oli läbi põlenud süütepool. Neid õnneks oli veel saada ja hindki oli mõistlik. Ühtlasi saime korda ka kiirustundliku roolivõimendi, mis temal polnud kunagi töötanud. Auto sõitis koju nagu siidi ja hakkasin taas uskuma, et kuskil pilvede peal äkki paistabki päike. Kuni järgmisel õhtul oli mootoril jälle jõud kadunud ning armatuuris põles nõudlikult AAA ESS ERR !!!


Ja siis kaks päeva hiljem läks ta jälle ise korda Ehk siis tundub, et selles maailmas väga erandeid ei tehta. Kui tahad "kuuesajast" pidada, siis juhtmekimpude vahetamisest pääsu pole. Hakkan end selle mõttega harjutama.

Mingid nädalad hiljem ajasin auto garaazi ja püüdsin mingeid mõtteid hakata koondama.


Tunnistan, et tegelikult juurdlesin ja vaidlesin endaga selle üle, et äkki pole mõtet seda autot üldse taastada? Ja ma pole siiani kindel, et kas ikka on. Sest olgugi, et kuuesajase ümber keerutatakse palju tolmu kui vägev ja ülim auto ta ikka oli ja milline verstapost Mercedese ajaloos ... pole S600 reaalsuses kuigi väärtuslik Mercedese mudel. Neid saab siiani valida ja osta alla 10000 euroses hinnaklassis ning arvestades tema kapriisset iseloomu ja üüratuid kulusid, pole ma veendunud et see auto väga hinda üldse kunagi läheb. Need kes teda ihaldavad, ei jõua teda pidada ning need kes jõuavad … nende jaoks pole ta ehk piisavalt huvitav ikkagi. Samas vaadates W140 heas korras kasutatud varuosade hindu eBay's tundus täiesti majanduslikult põhjendatud mõte auto üldse ära hukata ja varuosadeks müüa.

Aga noh … minu mõtted tembeldati liiga radikaalseks ja ei leidnud ma sõpruskonnas toetust. Ja odavalt maha müüa tundus veel mõttetum. Nii ta ikka väikseks projektiks taas läks. Tagaosa sirutamiseks palusin appi professionaalse plekksepa.


Omamoodi tähelepanuväärne on W140 auto pleki kvaliteet. Paar nädalat haljana olnud plekk oli pelgalt õhuniiskusest juba roostetama hakanud. Mõne teise autoga saab mitu aastat nii sõita, et värvitäkked roostetama ei hakka.


Kuna juba värvimiseks läheb, otsustasin ühe soojaga ära vahetada ka esistange. See pre-face mudeli esistange on mind häirinud algusest peale.


Ja nii ta siis nüüd seisab koos paari teise patsiendiga kuuris ja ootab aega mil keegi ta ette võtab. Äkki uus aasta toob uudiseid.