MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Peale arusaamatult pikka ooteperioodi nägin viimaks konteineri trackingu infost, et minu pakike on jõudnud Muugale. Läksime teda siis maha laadima. Muuga sadam on muidu võimas koht küll. Seal sõidavad neljakorruselise maja kõrgused "autod", mille kõik kahemeetrised rattad keeravad ja mille juht istub umbes 10 meetri kõrgusel. Need elukad tassivad konteineried. Täitsa põnev elamus kohe.

Nagu oma teise auto teemas olen juba esitlenud, rippus paksuke ninapidi konteineri lae all. Tagarattad olid kenasti fikseeritud puidust ehitatud tõkistega, kuid ninaosa toestus tundus mulle pehmelt öeldes kummaline. Auto oli lihtsalt toetatud stangega puidust prussi peale ja pingutatud koormarihmadega. OK, kusagil sügavamal oli ka radika alune tala teda kandmas, kuid stange oli ikka mõnustalt paindes nagu vibu. Miks ei võinud teda toestada teiselt poolt rattaid, tungi kohtadelt? Lisaks oli kohe näha, et ilmselt laadimiste käigus oli kõmatatud tõstukiga ka vastu auto nina, jättes maha koledad valged kriimud ja muljudes esivõre raami paar cm sissepoole.


Tema kätte saamine sellest ebaloomulikust sundasendist nõudis umbes tunni. Paras akrobaatika nii meestele kui autole.


Aga viimaks veeres ta Maarjamaa porisele pinnale ning kerge ärevusega sain teha kiire esmatutvuse oma uue patsiendiga.


Üleüldiselt oli kogu see hetk väga trööstitu. Jah, ma ei lootnudki temast ülemäära palju, kuna ma ju ostsin ta copartist. Seal reeglina ei müüda liiga häid autosid. Aga reaalsus oli, et Muugal konteinerist välja veerenud toode oleks justkui vahepeal veel ringi Iraagis käinud. Täiesti mõistatuslik, et kuidas õnnestus neegritel üks auto transa käigus nii totaalselt ära lõhkuda? Esiteks oli midagi talle peale kukkunud, rikkudes katuse, lömastades C-piilari ja mis kõige hullem - purustanud tagaklaasi. Et seda tegu "varjata" oli sibi visanud autole peale pangetäie mingit savi-kruusa-liimi segu, mis oli mõnusalt ära kivistunud nagu betoon. Lisaks olid transamehed toetanud midagi tagaluugile, kuhu oli hõõrunud sisse sügavad värsked jäljed. Ka teise tagatiiva vastas oli transa käigus midagi pikka aega hõõrunud, kulutades värvi kuni plekini läbi. Noh ja siis muidugi veel esistange, mille mõlemad otsakinnitused olid nüüd katki ja stange töllerdas ees lõdvalt. Rääkimata veel, et stangenurgad olid vajutatud esitiibade peale, kratsides sealt ohtralt värvi maha. Ülejäänud oli juba pisiasi, nagu õlised jalajäljed auto kapotil ja esitiibadel, uksepolstril, istmetel jne.

Peale uue aku paigaldust läks see surnuna tundunud toode isegi käima, kuigi näidikud ei näidanud õlirõhku, õlitaseme hoiatustuli põles ja veel mingi hunnik tulesid põles. Seega keerasin ta kohe jälle välja. Vaakumiga töötavad asjad olid kõik surnud, roolivõim karjus koledalt, mootori eestosast kostus veel mingite kulunud laagrite hääli jne. Seest oli ta täis pori, õli ja klaasikilde.




Kuna ta oli vaja liigutada sadama pääsla juurde, kontrollisin õlitaset ja käivitasin siiski uuesti silindrid. Õlirõhu tuli kustus ära, kuid osuti ei tõusnud. Seega õlirõhk ilmselt ikka eksisteeris, lihtsalt andur oli küps. Loivasin selle tühjade kummidega autoga vaikselt sadama värava poole. Klaasid läbi ei pastnud, karjuv rolivõim ei soosinud ka kuidagi head esmamuljet. Rääkimata sellest, et manööverdades ragisesid rehvid vastu purunenud logareid. Tõmbasime ta treilerile ja jäime ootama piirivalvet. Sel hetkel oli meeleolu küll niisugune, et oleks kuidagi soovinud selle episoodi oma elust välja lõigata.